Fuerteventura, 3. osa

Enne veel kui alustan seda aastat uue hoo ja uute teemadega, pean vanad võlad ära tasuma. Seega, nüüd tuleb viimane Fuerteventura reisi osa!

7. päev - neljapäev, 29.11.18
Ekskursioonipäev, täpsemini džiibisafari. Täna võeti meid peale enda hotelli eest. Seal seisis üks äge džiip koos veel ägedama juhi/giidiga ning seekordsel ekskursioonil oli kaasas ka meie eestikeelne giid. Nii me siis viiekesi Morro Jable kogunemispunkti kogunesime. Ekskursioonil olid veel igasugu eri maade rahvast ning nemad jagati keelte järgi ära ümber tuunitud bussidesse. Selles suhtes meil oli ikka väga äge, oma džiip ja eestikeelne teenindus. Kui kõik koos, asusime teele. Tee oli äärmiselt sinka-vonka. Sellel lõigul pidavat olema lausa 400 kurvi 😮 Alguses kulges tee suhteliselt tasasel pinnal, hiljem hakkasid tekkima kuristikud, millest välja kukkunud tükid ja kitsas rada tõmbas sees õõnsaks küll. Esimene peatuspunkt oli vaateplatvormil. Seal sai klõpsutada pilte imeilusatest vaadetest.

Edasi jätkasime teed teisel pool saare tippu oleva üliohtliku ranna ja Hitleri peidupaiga suunas. Rand on ohtlik seetõttu, et seal on päris jõhkrad lained ning hoovus, mis kannab su otse Ameerikasse. Kes soovib tasuta reisi Ameerikasse, siis miks mitte, meie seda ei soovinud.

Hitleri peidupaik ehk Winter Villa oli sealsamas mäenõlva embuses. Sinna me kahjuks minna ei saanud, sest tegelikult see ei ole avalik turismiobjekt. Seal elatakse sees ning need inimesed lasevad sisse nii kuis neil endal tuju on. Meile Siimuga, kes me kodus suu ammuli ja silmad punnis Hitleri jälil vaatame, oli see suur kurbus. Ega uudishimu meid maha jätnud, õhtul hotellis otsisime selle kohta rämedalt infot ja vaatasime Youtube-is igasugu videosid sellest. Ülikriipi pleiss ikka! Igaljuhul, seal oli meil siis vist 45 minutit aega ümbrust uudistada ning edasi viidi meid ujuma ühte soppi. Väga ilus vesi, merekarpe täis rand, tuulevaba olemine. Mõnus! Lõpuks, kui kõigil juba nälg silmanägemise ära võttis, viidi meid lõunat sööma ühte pisikesse külasse. Seal saime eelroaks Fuerteventura moodi kartuleid, värsket salatit, bruschettasid ja apelsine. Pearoaks oli nende mingisugune põhiroog, millest me tegelikult täpselt aru ei saanud. See oli nagu mereandidega risotto, aga täpsemalt öelda ei oska. Maitses IMELISELT! Muidugi saime terve see aeg ka veini lürpida ja merele panoraamvaadet nautida.

Kui kõhud täis, oli viimaseks sihtpunktiks saare tipus olev majakas. Sinna sisse küll ei saanud, aga selle eest oli ümbrus juba väga põnev. Nii meie ekskursioon kuskil 16-17 ajal lõppeski. Ja nagu ikka pärast ekskursiooni, siis nii ka sel korral käisime basseinis ulpimas, edasi vannis ja õhtusöögil.

8. päev - reede, 30.11.18
Teades, et homme on kojulennupäev, on see ka alati selline ootusärev ja tempokas. Täna me jällegi ekskursiooni ei võtnud, sest muidu oleks liiga kiireks läinud. Võtsime selles mõttes rahulikult, et käisime veel viimast korda eestlasele iseloomulikku luigekeha praadimas ja laineid püüdmas. Olime täitsa hommikust kuni kella 15-ni rannas.

Vahepeal käisime ka hotellis, et asjad ära visata, ennast puhtaks küürida ning edasine suund poodidesse võtta. Ikka jupp aega läks seal ära. Mida, kust, kellele kaasa osta... iga kord sama probleem! 😅 Lõpuks oli kell juba päris palju ja rahakott tühi, et tulime tulema, et hakata kohvreid kokku pakkima. Pusisime tükk aega kohvrite kallal, sest need oli niiiiiiiii punnis! Ega nad suurt midagi kaalunud, aga lihtsalt. Lisaks, Siim pole eriline kohvripakkija, mistõttu tekkiski mahuprobleeme 😆 Lõpuks käisime söömas ning jalutasime veel ka viimased jalutuskäigud selles ilusas 7-päevases kodus.

9. päev - laupäev, 01.12.18
Põhimõtteliselt puhtalt lennupäev. Ärkasime suhteliselt vara üles, sättisime veel natuke kohvreid enne sööki, aga üldiselt pakkisime need lõplikult pärast sööki ära. Ajastasimegi söögi nii, et tagasi tuppa minnes viimased asjad kokku, vetsuskäik ja siis kuskil pool tundi jäi vastuvõtulauas asjatamiseks ning veel viimaste piltide tegemiseks meie ilusa hotelli ees.

Bussisõit lennujaama kestis kuskil poolteist tundi või isegi kauem, sest kuna olime ju täitsa lõunatipus olijad, käisime veel kahekümnest (?) hotellist inimesi peale korjamas. Sõit polnud üldse hull, sest buss oli uus ja sai veel viimased ilusad mälestused Fuerteventurast ajju talletada. Hull oli aga lennujaamas check-in lettide taga oodates. Ei tea, mis toimus, aga jube kaua võttis aega, et mul tekkis juba paanika, et ma ei saagi poodides shopata 😀 Turvakontroll oli hästi kiire ja lihtne. Ning uskuge või mitte, aga seekord ei tehtudki narkokontrolli, haha. Kiirelt jõudsime veel paarist poest läbi hüpata, paar ampsu kõhtu pista ning põhimõtteliselt oligi juba lennukisse minek. Õhku saime eesti aja järgi kuskil 15:20, seega päris hiline värk. Seekord võtsin lennukis veel viimast, panin ühe vahuveini hinge alla ja tegin paar iluostu parda poest. Tallinna maandudes tekkis meil kerge masendus, sest lootsime, et lumi on maas, aga tutkit!

Pagasit oodates tekkis teine masendus, sest need viibisid nii kaua ja meie omad olid veel muidugi lõpus ka, kuigi meil oli kell kohe-kohe kukkumas. Nii kui kohvrid kätte saime, panime jooksu. Taaskord taksoga Siimu vanaema juurde, auto sooja, paar sõna muljeid ja juba kodu poole punuma. Ja siis tekkis meil suur rahulolu tunne - lumi ongi tõepoolest ikkagi maas ning sadas teist veel suure hoolega juurde 😍 Jah, teedolud olid küll päris kehvad, mitmed autod kraavis, aga sellegipoolest oli nii võimas tunne! Vahepeal tegime Circle K-s peatuse, võtsime kohvi ja edasi. Kuskil 01:30 jõudsime lõpuks koju, kus sain oma kallis mummukest näppida 🐈 Ilmselgelt kohvreid öösel enam puutuma ei hakanud ning 02:00 puudutas pea patja.

Sellised reisiseiklused 2018. aastal! Meie olime reisiga igati rahul ning soovitame soojalt ka teistele 😍

On teil kellegil samuti kogemusi Fuerteventuraga? Kuidas teile meeldis? Mida sooviksite järgmiseks sihtpunktiks valida?