Jupsu

Mjäu-mjäu, tere, mjäu-mjäu!

Minu nimi on Jupsu. Tegelikult on mul pikem nimi ka, see on Jups-Maria. Üldiselt jah kutsutakse mind Jupsuks, aga vahest lendab kuuldavale ka Nublu, Pallike, Mummu, Tiburullikene või Musipallikene. Võib-olla on neid veelgi, aga kes neid kõiki jõuab meeles pidada. Siim, kurat, kutsub mind ka ühe piinlikuma sõnaga, aga sellest me täna ei räägi. Nime sain ma endale vanadelt pontisikutelt (Inx&Siim), sest ma olin nii armas ja pisikene jubinakene. Mind polnud nagu ollagi. Aga mis siis selles halba on, ah?! Vanemad mul lihtsalt kadedad, eksole 😁

Sünniaadressil vaatab mulle vastu Otepää reljeefse maastiku vahel pesitsev kuurike. Emme oli mul kuuri peal olevatele heintele mõnusa pesakese vorpinud ning seal ma siis ilmavalgust nägingi. Natukene aega sain seal rahulikult ringi tatsata, kui ükspäev lendasid laivi ühed suured ja hirmsad kollid. Alguses ikka kardad ju neid mitmemeetriseid olendeid, aga kui nad Sind enda soojadesse pihkudesse võtavad, siis on tegelikult päris hea küll. Mäletan, kuidas Inxu harjutas mind enda juuresolekuga ja hiljem magasin tal heintes juba kõhu peal. Ta ütles, et ma olen imeilus ja ta ei suuda mind jätta. See tekitas natukene judinaid, et ma pistsingi alguses üldse plehku! Lõpuks aga olin kiire virr-varri sumbudes punutud korvis, millel oli ühelt poolt kaan peal ning teine oli avali. Korvi sisse oli mulle paigutatud mõnusaks olemiseks käterätt koos salliga.

Alguses enamus päevad mul selles pesas möödusidki. Kõik oli nii võõras ja jube. Öösiti oli mul natukene julgem olla, sest ma magasin Inxu kõrval korvis ja näha neid liikumatult, oli nii julgustav. Sel ajal vudisingi voodi alla peitu. Mõtlesin, et seal on palju mõnusam, aga tegelikult olin nii üksi ja kurb, et andsin sellest "kõva" häälega ka märku! Mida päevad edasi, seda julgemaks ma muutusin. Varsti hüppasin ja kargasin nagu väikene kirbukene ringi.

Kõik alati küsivad, et kas ma olen õuekass või toakass. Ma ise ei tembeldaks ennast kummagi alla. Mulle meeldib nii toas kui väljas. Minu rutiin on selline, et hommikul, kui Siim ärkab, siis kablutan ka mina kööki, et vats täis õgida. Edasi suundun ma tagasi Inxu kaissu ja laisklen seal nii kaua kui ta lõpuks üles suvatseb tulla. Toimetan siis toas natuke omaette, vahepeal kiusan Inxut meikimise ajal, aga siis saab mul villand ja ma istun ära ukse taha. Ega alati kohe must keegi välja teegi, aga kui lõpuks ikka märgatakse, siis tehakse välisuks lahti. Nii ma siis seiklen mööda õue, ajan teisi kasse taga, püüan hiiri ja linde, ronin puu otsa ja olen niisama muhe. Üldiselt olen ma õues kuni poole 13-ni või seni, kuni keegi koju jõuab. Sel hetkel tahan ma natukene soojas toas mõnusalt põhku pugeda. Või kas ikka tahan?! Ega ma väga ei teagi, ma siiberdan suhteliselt palju edasi-tagasi. Aga üks on kindel - õhtuti olen ma alati toas! Kui Inxu tuleb, siis jooksen ma temaga koos tuppa, söön kõhu täis ja keeran ära magama. Magada mulle meeldib. Ikka mitmetes erinevates poosides.

Aga oleks siis lastaks mul magada rahulikult, eiiii... Küll ehmatatakse, küll sikutatakse, küll musitatakse ja näpitakse. Andke rahu, inimesed! Ma saan aru küll, et ma olen nunnu, aga mina küll lasen teil ju magada... Või siiski mitte... Okei, eks ma ka hüppan nagu kirp seal voodis, närin varbaid ja käsi ning susin käpaga kellegi kannikas 😆 Musitada mulle ka meeldib hommikuti, eriti just kella 5 ajal. Aga see vist on just kõige magusam uni vä?

Ma olen hästi krutskeid täis preili.

Laua peal meeldib väga ringi tuuseldada, ka kraanikauss on mu lemmik koht. Kuid seda kõike tuleb salaja teha, sest muidu saan sõimu. Ega tegelikult mul selles suhtes kombeid ole. Kui ma ei varasta laua pealt midagi, siis ronin ma alati ninapidi teiste söömisprotsesside juurde. Kuna ma olen nii vastupandamatu, siis eks mulle antakse ka oma heast ja paremast suutäisi. Mis sest, et mu söögimoll on koguaeg täidetud ja kõht ka tegelikult täis... Mulle meeldib hiilimismänge mängida, ega teised alati teagi, et parasjagu mäng on - ma lihtsalt hüppan mööda minnes jalga või kargan niisama "rõõmust lakke", jooksen edasi-tagasi nagu hull, samal ajal kurisedes. Mõnikord ma tahan omaette mängida, eriti tuleb see tuju varahommikul. Üldiselt haaran ja viskan kõike, mis mulle ette jääb, aga enim meeldib mulle üks kõrisev pall või legojuppe mööda maad lohistada. Riideid tuuseldan ka, vahepeal olen isegi aluspesu õue peale laiali viinud. Salvrätte nätsutan nii kuis jaksan. Aga üle kõige on magamistoa vaip, millel on tutid otstes - vot seda mulle meeldib kohe eriti tuuseldada ja kloppida ja nätsutada ja krapsida!

Üldiselt ma olen hästi võlli täis ja isepäine kass. Näppida eriti ennast ei lase, eriti veel teatud inimeste puhul. Samas olen ma äärmiselt seltskondlik! Ükskõik, kuhu minek on, olen alati kaasas. Kui on puude riita ladumine, siis kepslen mööda puuriitasid. Kui on saunatamine, siis olen alati sauna eesruumis olemas, vahel harva istun ka katusel sooja korstna juures. Kui on jalutamine, siis kõnnin alati kaasas. Jalutades kõnnin ma alati külg ees ja saba puhevil nagu pudeliharjal kas Inxu-Siimu ees või taga, ei taha memmekana näida. Aga kui ma korra nad silmist kaotan, siis tuleb mu seest suur kisa ja nutt, kuniks muidugi jälle neid näen ja kalpsan edasi tähtsalt nagu midagi poleks juhtunud.

Vot selline nummipummi ma siis olengi!

Ahjaaa, unustasin mainida, et ma ei oska mjäuguda. Minu eripäraks on vigiseda 😅

Tervitustega,
Jupsu 😻