Esmaabi koolitus, 29-30-08-19

Pärast ülikooli lõpetamist oli oi-kui-suur kergendustunne. Lõpuks ometi sai see koolipingi nühikimine läbi! Võis astuda koolist sirge seljaga minema ja tagasivaadates fuck-sõrme näidata. Jaanitule ääres kogu oma õpikute ja vihikute virnad lõkke poole teele saata. Okeiokei, tegelikult ei olnud asi üldse nii 😂 Reaalsus oli see, et sees oli kuidagi tühi tunne. Ei osanud nagu midagi oma ajaga pihta hakata ning ei saanud enam ettekäändeid tuua, et "Kle, ma täna ei saa, mul vaja õppida või kooli minna". Enne septembrit poodides koolirallisid-trallisid nähes tekkis isegi pisar silma, et kogu lahe koolistuff jääb nüüd minust poodi maha. Mõtle, kui lahedaid ja stiilseid asju praegu müügil on, oleks praegu selline stiilikunn, et anna olla 😃 Kõik see pundar kokku tekitas tunde, et ma tahan veel õppida. Rändasin mõtetes ajas tagasi, teeks osasid asju hoopis teisiti, samas ei kahetse mitte midagi. Kogu koolitee on olnud äärmiselt põnev ja kirev, on mida meenutada!

Nüüd siis pandi mind mingiaeg esmaabikoolitusele kirja. Objektidel peab alati keegi esmaabi eest vastutama, seega oli selle koolituse vajadus suur. Mis siis ikka, pidi minema. Tegelikult olin äärmiselt õnnelik, sest mind tõesti tõmbab õppima ja arenema, eriti veel nii oluline asi nagu esmaabi andmine. Tegin siis korralikku eeltööd ka, et milline kava välja näeb, mis eesmärgid on ning mida kõike ma pärast seda teha oskan. Uurimustööd tehes tabas mind aga šokk real "Hindamine ehk õppe lõpetamise tingimused". Sellel real oli kirjas, et kohal peal käima 100%, mis on täiesti OK, ning testi peab sooritama positiivsele tulemusele. Test?! TEST?! Mida hekki, mis kuradi test, oumaigaad! Positiivsele tulemusele?! Jap, nüüd mul tuli meelde, miks ma kooli enam ei igatse 😁 Ma olen nii nõrganärviline, kardan täiega kõike ja kõiki. Miskipärast on kõik tööd läinud super hästi, aga närv enne seda on nagu max laes. Ei oskagi öelda miks või millest see tingitud on. Igatahes, otsisin siis meeleheites teste ja küsimusi, mis tulla võiks. Tegin paar tk ära ka, suht lithne, aga osasid asju siiski niisama ei tea ja valesti vastamine tekitas veel rohkem ebakindlust juurde. Well done!

Ja nii ma nüüd siin siis istun. Kaks päeva ja kuusteist tundi selja taga. Ütlen juba etteruttavalt ära, et igaüks võiks käia sellisel koolitusel. Kes juhilubasid teinud, sel ka selline asi juba läbitud, mul endalgi. Aga tegelikult peaks seda mitme aasta tagant uuesti läbima, sest ausalt, kui teadmisi rakendada pole saanud, siis need lihtsalt ununevad ära. Lisaks, kõik, mis ma varem teadsin, on hoopistükis pea peale keeratud! 😁 Seega, soovitan soojalt, samas loodame, et kellelgi ei läheks neid teadmisi vaja. Niisiis, esimesel päeval alustasime põhitõdedest ning liikusime edasi erinevate haiguste ja juhtumite juurde. Pärast lõunat tegelesime veel natuke teooriaga ja lõpuks toimus kahes rühmas praktiseerimine. Esimese asjana proovisime paaride kaupa Rauteki võtet. St, kuidas kannatanut transportida. Järgmisena proovisime kannatanut küliliasendisse panna ning edasi suundusime elustamise juurde. Btw, enam ei ole kohustuslik suust suhu hindamine, piisab ka vaid südamemassaažist. Niisiis, tegutseda tuleb kiirelt ja rütmikalt, mistõttu täpselt sobivaks rütmiks pandi meile tausaks Bee Gee - Stayin' Alive lugu. Kui pärast 2 min väsinud pole, siis olete midagi valesti teinud!

Sellise muusika naljal oli üsna raske tõsiseks jääda!😅 Aga tõesti, see rütm aitab säilitada õiget tegutsemist. Järgmisel päeval oli taaskord loeng poole lõunani. Pärast seda toimus "kauaoodatud" test. Ma ikka õppisin ka selleks, ei tahtnud naerualuseks jääda. Oli kasu ka! Või noh, tegelikult oli see nii lambikate valikvastustega, et raske oleks mitte täppi panna. Seega, olen nüüd tublisti tunnistuse omanik.

Aga mis ma nüüd siis täpsemalt oskan kah:

• Esmaabi olemus, esmaabi andja õigused ja kohustused.
• Sündmuskoha ja abi andmise ohutuse hindamine.
• Kannatanu seisundi hindamine.
• Lisaabi kutsumise vajaduse määratlemine ja abi kutsumine (112).
• Teadvusetuse põhjused ja käsitlus.
• Kliinilise surma tuvastamine ja taaselustamise võtted.
• Potentsiaalselt eluohtlikud tervislikud seisundid ja nende puhune tegutsemine: krambid, lämbumine, äge allergiline reaktsioon, mürgistused, infarkt, insult.
• Erinevad traumamehhanismid ja haavad, verejooksude peatamine.
• Šoki tunnused ja šokiasend.
• Välisfaktoritest tingitud kahjustused: kuumakahjustused ja põletused (sh elektripõletus), külmumine  ja alajahtumine.
• Putukapisted ja loomahammustused.
• Enamlevinud valusündroomid (peavalu, kõhuvalu, jäsemevalu) ning erakorralise abi vajaduse määratlemine.
• Palavikuga kulgevad haigused, nende käsitlus ning erakorralise abi vajaduse määratlemine.

Inimese mälu on ikka kohutav.. Tänaseks on koolitusest möödas 3 kuud ja ma juba tunnen ennast ebakindlalt. Puhas praktika on ikka see, mis reaalselt aitab kinnistada teadmisi. Seega, tungivalt soovitan käia uuendamas oma teadmisi aeg-ajalt või kõige parem - usaldagem neid, kes seda tööd igapäevaselt teevad! Samas esmane abiandmine on niiii oluline võit. Mõttekoht! 🙏