Objekti lõpetamine Riias 04-12-19

10:01 ja šampusepudelilt lendab kork. Õlled liiguvad helikiirusel bussi eesotsast taha. Nii siis algas meie väljasõit Riiga. Ja ma alati jälginud ning Siimule ka rõhutanud, et mitte kunagi ei ole kuhugi minnes keegi joonud. Aga noh, öeldakse ju ka, et kunagi on ikka esimene kord! 😁

Terve tee hoiti tempot üleval ning mida kilomeeter edasi, seda hullemini oli põis täitunud. Kõik lugesime neid pingsaid meetreid, mil WC võimalus avaneb. Poisid (pfff, mis poisid, täismehed ikka tegelikult) lasid vahepeal juba bussi kinni pidada võssi ääres, aga siis oli suur naistekisa valla, et misasja ma pean võssis laskma vä - unustage ära! Nii me siis kannatasime ja jõudsime ikka Valmierast läbi lõunasöögipaika ära vedada. Päris ilus ja hubane koht! Lõunasöögiks saime meile traditsiooniks saanud seljankat ja imemaitsvat sooja kuklit. Muidugi ei puudunud ka pits viina, et supp ikka veel paremini alla läheks.

Kõhud täis, võis edasine teekond samal sammul jätkuda. Esimene peatuspaik Riias oli Automuuseum. Olen varem ühe korra seda külastanud kuskil 8 aastat tagasi, aga seekord võttis meid vastu hoopis uuem kõrvalhoone. Ekspositsioon oli tehtud palju põhjalikum kui ainult autod - tekstid, jutud, videod, näppimiseks staffi. Ühes bussis sai isegi sees istuda. Oli äge küll, aga tundsime, et giiditeenus oleks kulunud kõvasti ära. Arvan, et autode ajalugu ja nendega kaasnenud seigad oleks selle ringkäigu palju põnevamaks ja rohkem tähelepanu köitvamaks teinud.

Igal juhul, kuna Automuuseumis läks väga nobedalt, jäi meil enne restorani minekut parajalt aega, et teha väike jalutuskäik Riia vanalinnas.

Otsisime tükk aega Raekoja platsi, kuuske ja jõuluturgu. Bussilt väljudes vaatas meile vastu üks pisike jõuluturu moodi asi, kuid arvasime, et see pole see õige. Nii me siis seiklesime vanalinnas, kuniks jõudsime mingile väikesele platsile niru kuusega ning saime lõpuks aru, et see ongi see, mida otsisime. Sellise suure linna kohta ikka päris pettumust valmistav vaatepilt! 😅

Isegi suva hoonete jõulukuused olid paremini ehitud, kui see esinduslik puu Raekoja platsis. Ka jõuluturgu ei olnud sellist, mida lootsime leidvat ning pidime leppima sellega, et kõndisime naerdes õigest asjast mööda. Nii meie unistused ja lootused purustati ning vantsisime ära restorani.

Restoran Riviera ootas meid täpselt kell 17. Sel ajal võisime enda eest leida küllusliku ja luksusliku eelroogade valiku - kolme eri sorti tartar, salat avokaado-mango-krevettidega, soe mereannisalat, lihavalik, juustuvalik jnejne. Muidugi ei puudunud ka õlts, viin ja vein.

Kõik oli nii maitsev ja kõike tahtsime proovida, kuid mingil hetkel pidime selle katkestama, sest kõht hakkas juba päris täis saama. Järgmisena toodi meile pearoad. Kes valis pardi, kes veise, kes kala. Kuna ma väga ei suuda muid lihasorte süüa peale kana ja sealiha, siis valisin omale pearoaks kala.

Restorani kohta väga suurest taldrikutäiest võis leida lõhe, meriahvenafilee, tuunikala, kalmaari, tiigerkrevetid ning kaheksajala koos köögiviljade ja valge veini-tomati-oliivi kastmega. Alustasin muidugi köögiviljadest ja lõhest - kindel värk! Edasi maitsesin meriahvenat. No jumalik! Olen mõned korrad ikka kaheksajalga proovinud, kuid pole olnud head kogemust. Seetõttu oli kaheksajala suutäis võimalikult lõppu lükatud. Aga kuna muu maitses tõesti nii-nii hästi, siis andsin võimaluse ja ampsasin ka kaheksajalga. Ma ei pidanudki pettuma! Ka mu kõrval olev restoranigurmaanist ostujuht kiitis oma veist väga. Ja kui juba tema kiidab, siis ei pea kahtlema, et tegu on tõesti väärt kohaga! Nagu ma ennist ka mainisin juba, siis restorani kohta oli portsjon tõesti suur ning taldrik lõpuni tühjaks ei saanudki. Sest ega kook tuli ju ka!

Kook ei olnud midagi eksklusiivset, - napoleoni kook moosi- ja marjakaunistustega - kuid oli mõnusalt mahlane ja maitsev. Kohv ja tee oli ka tellitud, aga paljudel sai kook juba enne söödud, sest lõpuks hakkas meil juba päris kiire. Uus seik ootas meid!

Viimaseks elamuseks jäi meil Riga Arenas toimuv jäähoki. Tol päeval mängisid Venemaa Severstal ja Dinamo Riga.

Ega paljud vist teadnud jäähokist midagi, aga sellegipoolest oli see nii võimas kogemus. Tundsin, et olime osa millestki väga suurest. Nüüd saan aru, miks nii paljud käisid Metallica kontserdil, kuigi huvi selle bändi vastu on olnud nullilähedane. See melu on lihtsalt nii kihvt! Hea muss lõhkus koguaeg, inimeste kaasaelamine, pingelised hetked väljakul. Muidugi köitis suurt tähelepanu ka Ameerikas väga popiks saanud Kissing cam ja Dancing cam jms, mida väljaku keskel rippuvast 360 kraadisest ekraanist kõigile näidati. No ja võite vist isegi juba arvata, et saime ka lehvata kaamerasse, ega muidu nii suurt elevust sellest poleks 😅 Ja mis kõige parem - tuli välja, et kogu mängu ja melu näidati ka otseülekandega telekas!

Mängul oli kolm 20 minutilist perioodi ja kaks 15 minutilist pausi. Pauside ajal oli ka selline sagimine, sest suur rahvamass tahtis WC-s käia õltsi välja laskmas ning uut ostmas. Seal olid sellised hästi ägedad puffetite read, kust sai igasugu rämpsu. No ikka ehtne melu!

Kella 22 ajal saime siis lõpuks tagasi kodupoole liikuma. Ilmselgelt jätkus väike tähistamine, kuniks lõpuks ka kõige kangemad raugesid. Isegi tukkusin 40 km enne kodu.

Novot siis! Oli tõesti tore kolmapäevane päev 😊