Sünna fishu '20

Ja jälle saab üks aastaring täis!

Selleks puhuks lapin kokku, nagu igal aastal, ühe unistuste nimekirja. Paljud on sellised, mis ei pea olema, aga hing ihaldaks. Eks ma püüdlen selle kõige poole, kuid alati võib häid kingihaldjaid olla, kes maailma paremaks paigaks muudavad väikeste rõõmukillukeste näol.

Nagu näha, siis selle aasta "tähed" lõhnavad eriti õrnuse ja naiselikkuse järele. Tegelikult oli mul veel soove, aga ma ei saanud neid siia lisada, oleks pildi värvikombole lõhkava pommi pannud. Sellised probleemid siis tänapäeva maailmas!

Aga alustame siis algusest.

Mulle hullult sümpatiseerivad Ted Bakeri asjad. Need on silmale ja hingele niiii ilusad! Mõned asjad mul juba eksisteerivad, kuid suur soov oleks täiendada kollektsiooni suvise rannakoti, plätude ja ekslusiivse passikaanega. Siis võiks reisida küll maailma lõppu ja tagasi!

Kes mind juba hästi tunnevad, need teavad, et ma olen räige lõhnagurmaan. Meenutuseks, et ma võiks vabalt Kaubamaja lõhnamaailmas töötada, like they said! Aga kujutate pilti, et mul hetkel vaid 1 päris lõhn riiulis... Ja see ka veel varsti otsi andmas! Ma lihtsalt ei ela seda üle. Seetõttu on praegu kindlasti parfüüm nimekirja esiridades. Mõtlen siiani, et kunagi võiks ikka Dolce&Gabbana 3 minuni ka jõuda, mitte et ma ei käi seda ainult poes omale laskmas. Samas avastasime hiljuti Siimuga, et mulle sobiks väga ka Gucci Guilty. Esimene on selline hästi magus, võib-olla et isegi tüdrukulik. Teine seevastu jõuline ja naiselik, aga ka magusapoolsem.

Meigiarsenalist tunnen endiselt puudust säilivusaega mitteületanud meigialuskreemist. Ma olin nii kindel, et Siim kingib selle mulle jõuludeks, aga tutaki! Siiani on mulle südamelähedaseks saanud Lumene Nordic Chic, aga kunagi ei tea, kus veel pärleid peidus on.
Teine asi, millest hiljaaegu olen puudust tundma hakanud, on oranži tooniga huuleläige või kreemjam huulepulk. Vahel on tekkinud selline tunne, et täna on see päev, kus oranž vallutab maailma. Lancome'i Juicy Shaker tundub nii mahlane, et söö või ära! Meeldib ka selle pisike pakend - kindel värk, et saab enne kuupäeva otsa vähemalt! Sellega seoses tooks välja ka Max Factori huulekoorija. Et musi oleks ikka pehme ja tükivaba! Olen siiani hõõrunud hambaharjaga, aga see on liiga tugev ning muudab huuled lillaks. Ei taha enam välja näha nagu 10 tundi külmas vees ligunenu.
Varsti, varsti nutab mu meigikohver põsepunade, highligherite ja bronzerite järgi. Selleks puhuks olen silma peale visanud Urban Decay särapuudrile. Kolm eri tooni tagavad sobivuse mu meeleolu muutustele igaks päevaks!
Olen hästi palju erinevaid jumestuskreeme katsetanud. Pole eriti kunagi kaht samasugust kasutanud. Hetkel oman Lancome'i jumestuskreemi, aga järgmisena tahan kindlasti proovida ära Lumene Natural Glow. Seda kiidetakse igal pool hullupööra, et sõrmed nii sügelevad juba.

Juuksed on minu jaoks hästi hell teema. Iga kord, kui vaatan vanu fotosid, siis tuleb nutt peale, kui ilusad pikad juuksed mul olid! Terved ja paksud, pikad. Nüüd on nagu heinad ja üldseeeeeeeee ei taha kasvada. Seetõttu on minu jaoks juuksehooldustoodete valimine äärmiselt oluline. Hetkel on mulle silma jäänud Balmaini ja Nioxin 4 sarjad. Tahan, et mu juuksed tunneksid ennast armastatuna, äkki siis kohtlevad nad mind ka leebemalt.
Muidugi ei ütle ma ära juuksekasvu soodustavatele toodetele. Näiteks jäi pildilt välja Bottega di LungaVita Vita-Age Krinofort juukseampullid, mida vahelduseks Placent Activ toodetele sooviks testida.
Samamoodi jäi välja Emsibeth Spa Thermal Rejuvenating Bifasic Booster juukseseerum või milk_shake Integrity juukseõli. Kasutan ise hetkel Goldwell Rich Repair seerumit, aga mulle tundub, et see ei kaitse ega paranda otsi sellisel moel nagu õlid. See on super hea lõhnaga ja teeb juuksed super pehmeks, aga ta vist ei tõmba juukseotste poore vms kinni.
Seoses juustega veel, siis vahepeal mulle meeldib Kaubamaja uutes toodetes surfata. Sealt leiab iga kord ägedaid asju. Näiteks jäi mulle silma Blot & Go Fragrance-Free kuivšampooni puudriga juuksepaberid. Midagi uut, mida katsetada. Kuivšampoon leiab alati kasutust, eriti tore, et need lapikesed mahuksid käepäraselt kotti kaasa! Lõhnavalik on ka täitsa olemas, hehe.

Kuigi üldjuhul olen ma hästi tumedates toonides riides, siis vahel viskab ikka helgemaid noote ka sekka. Sellisteks puhkudeks puudub mul aksessuaarina hele käekott. Isegi Siim, kes ei jaga outfitist suurt midagi, tegi mulle märkuse "See must kott ei sobi siia, see nii võõras". Pole vist enam küsimustki, et selle endale muretsema peaks.
Nagu meigialuskreemi mitte leidmine jõulukinkide hulgast, oli pettumus ka Nomination Italy käeketiga. No ei leia see kuidagi teed minu õuele. Ehk nüüd läheb õnneks? Roosa kuld on nii ilus ja sobib mu teiste ehetega nagu valatult.
Arvan, et telefonitagus on samuti üks osa aksessuaarist. Mulle alati meeldinud iDeal of Sweden looming, aga arvasin alati, et see on ainult iPhone'ide pärusmaa. Kuid ma eksisin ning seda on võimalik saada ka minu telefonile. Juhhuuuu! Need tagused on lihtsad, samas kuidagi väga kõnetavad. Loodetavasti kvaliteet vastab hinnale.

Viimaseks on siis need kaks musta lammast ülemises reas. Te ei kujuta ette ka, kui väga ma sellist musta kaabut taga ajasin sügisel. Mul oli kõik outfit välja mõeldud fotoshooti jaoks, aga mida ei olnud, oli kaabu. Lihtsalt üks hetk ja kogu kaabude virn oli poodidest kadunud! Nüüd siis mõned kuud tagasi leidsin NewYorkerist ideka, aga miskipärast ma ei ostnud seda tol hetkel ära. Nii väga loodan, et see on veel alles, kuigi sisimas ma tean, et sellest on liiga kaua möödas. Aga no imesid juhtub, eks?!
Mustad klassikalised kontskingad on iga naise kapis must have! A ma vist pole naine... Kõik saapad ja värki särki on olemas, aga selliseid täiesti tavalisi kingi pole. Palun parandage see viga!

Sellised said siis veel 25-aastase mina soovid. Kas tundub eakohane? 😃

Naiskade filmiõhtu

Teate seda tunnet, kui Sa ei saa ühtegi enda filmi vaadata, sest mõni pobiseb kõrval "Täis mõttetu ROMANTILINE komöödia"?! Mul viskas üks päev üle ja mõtlesin, et aitab, lähen sõbranna juurde ja vaatan nii, et süda paha!

Kiku & Riku said just uue voodi ja teleka endale magamistuppa, seega võis kindel olla, et tuleb üliiiiiiiiii mõnna olemine. Meil sellist luksust enam pole, et telekas magamistoas oleks. Mõnes mõttes nii ongi õige, aga vahel harva tahaks nii väga teleka ees uinuda ja siis poole öö peal avastada, et ups, telekas käib.

Eelmise neljapäeva õhtu oli niikuinii rikutud, sest mul oli küünetehniku juurde aeg. Sel päeval oli õnneks Riho öösel tööl, siis saigi perfektselt ajastada ühe normaalse naiste õhtu. Või noh, kaks meest oli ikkagi tegelikult seltsis - Bennu jänku 🐰 ja Tessu mjäu 🐱.

Pärast küünetehnikut vurasin kippelt kohale, vahetasin riided pidžaama vastu ja toit juba ootas. Söödeti ja joodeti korralikult mehhikoroast ja õunamahlast kõht täis. Kaminas oli tuli, hea soe oli olla, telekas oli naljakas saade. Kõik tundus rahulik ja idekas... Või mis te ise arvate, kas kassidega saab ikka rahulikult sööki nautida?! 😆

Kella 21 ajal hakkasime lõpuks voodisse sättima. Panime joogid ja snäkid valma ning vupppppssss teki alla peitu! See on lihtsalt kirjeldamatu tunne, kui saad võtta NII vabalt. Keegi ei plägise ja vigise kõrval, mekid magusat veinuškat ja nosid voodis! mämmi. Vahepeal tõmbas pinge üles, sest supakad ja kvaliteet olid mälupulgale pandud filmil sitad, et pidime ringi mängima filmi näitamise otse arvutist. Aaa, vaatasime muidu filmi "Kesköö päike".

Kui filmi vaatasime, siis tegelikult poisid enam ei seganud ning Merru lõi ka kampa meiega. No täitsa naised, mis naised! Merru uneles vaikselt aknalaua peal, oma koht ikka kõige parem.

Kuigi kõhud olid juba nii mega täis, siis ikka ei saanud meie poolt Rihole kingitud 5 liitrist jäätist saatuse hooleks jätta. Panime korraliku tassitäie jäätist koos piparmündi-šokolaadipulkadega mõnuga öösel nahka. No pärast seda võis küll rahuliku südamega unne keerata!

Hommikul ärkasin ukseluku keeramise peale üles. Kell oli saanud juba umbes 7, mil Riho jõudis töölt koju. Natukene veel nohisesime, ringutasime ja nätsutasime kasse, aga põhimõtteliselt kohe pärast seda vahetasime Rihoga kohad. Nüüd töö ootas mind.

Väike tervistus Merru poolt!

Vitipalu Seikluste rada - 1,5 km

"Seikluste rajal saadavad Sind haldjate salapärased pilgud ja põnevad puukujud, ojaveerel ootavad aga pokud. Üllatusena leiad end nõiasaarelt, kuhu jõudmiseks pead ületama "Nõiakääru" silla ja jõuadki tõelise "Väikese Nõia" nõiamajani. Raja pikkus on 1,5 kilomeetrit. Seikluste raja läheduses asub ka madalseiklusrada kümnekonna erineva atraktsiooniga. Kui oled seiklemisest väsinud, saad puhata piknikuplatsil. Lõkkeplatsi läheduses asub väliõppeklass, mis mahutab varju alla paarikümneliikmelise seltskonna."

Uue aasta postituses sai juba mainitud sellest kohast, kuid siis uudistasime vaid madalseiklusraja atraktsioone. Seekord võtsime ette ka matkaraja. Tegemist ei ole mingisuguse üüber ahhetama paneva teekonnaga, kuid selle raja teeb eriliseks see, et siin on erinevad kõrvalepõikealad, kus olid erinevad puudest skulptuurid. Vist kõik loomaesindajad olid olemas. Kusjuures, nendele elututele loomadele oli pandud päris toit ette - kapsas, porgant, peet, kaalikas. Täiega nunnu!

Teekond läks hea seltskonna ja jutuvadina saatel kiirelt. Tegime teede ristumiskohas ka väikese fotopeatuse. Vahetasime peresid! 😆

Teekonna lõpus jõudsime nõiamajja, mida ma nii väga kibelesin juba eelmine kord vaatama. See oli nii äge, et Kiku mõtleb lausa oma sünna pidamisele seal. Kuigi maja on väike, oli majas sees alumisel korrusel laud ja pingid ning üleval korrusel saab vast kaks inimest magada ka. Hoonet ümbritsesid pisikesed pokud, kiik, jõgi ja nõid ise koos pajaga.

Kuna teekond oli üsna lühike ja hämardumiseni oli veidi veel aega, siis võtsime ette suuna Vitijärve puhkekoha juurde, kus eelmine kord jäi all jõe ääres käimata. Tee peal nägime veel kaunist loodust koos elus loomadega ja nii see värske õhu "mürgitus" otsa saigi.

Luhasoo õpperada - 5 km

"Võrumaa ainuke sookaitseala Luhasoo on huvitav selle poolest, et seal saab näha kõiki raba kujunemise etappe: alates madalsoost kuni kõrgrabani. Luhasooga tutvumiseks on rajatud 5 kilomeetri pikkune õpperada, kõndimist selle märgades madalsoo- ja rabaosades hõlbustab laudtee. Rada kulgeb mööda rabajärvest ning juhatab meid mineraalmaasaarele, kus asub mõnus metsaonn. Huvitavat teavet looduse kohta saab lugeda raja ääres olevatelt eesti- ja inglisekeelsetelt teabetahvlitelt."

Eile panime kindla plaani paika, et ärkame varem ning suundume eelmisel korral käimata jäänud Luhasoo rappa. Hommikul aknast avanev vaade ei olnud just kõige meeldivam. Eriti "meeldivaks" läks see siis, kui sõitma hakkasime. Aga öeldakse ju, et pole olemas halba ilma, on vaid kehv riietus. Selle järgi me ka käitusimegi. Sõidu ajal muidugi lootsime, et äkki lörtsituisk ikka raugeb, sest vahepeal oli juba õrn lootusekiir olemas. Kohale jõudes aga lootus suri. Parklas hakkasime mõlemad täiega naerma, sest seal oli veel mitmeid autosid, kes omavahel tõtt vahtisid ja ei julgend autost nina välja pista. Meie aga olime endas kindlad ning suundusime rajale. Selle peale muidugi said teised ka hoo sisse!

Ilmselgelt ei puudunud meie teekonnast fotoseeria. Alguses ikka viisakamad fotod, lõppedes täis totrustega.

Rada oli muljetavaldav! Ma ei saa aru, kuidas me varem sellise koha olemasolu ei teadnud... Arusaamatu. Igal juhul, tõepoolest on see väga huvitav oma mitmekesiste etappide poolest. Saab näha sood, raba, järve, metsa, põlde. Teekonna jooksul muutus muidugi ilm ka väga mitmekülgseks.

Ega me seda infotahvlit enne väga uurinud. Kõndides mõtlesin, et ei tea kas siin matkarajal üldse järve on. Küsimusele vastuse andis silmapiirile sattunud järv. Ja oiiii, kus see oli ikka järv! Tavaliselt on olnud ikka väikesed sopikesed järve nimega. Aga vot see suur moodustis võis küll auga seda nime kanda.

Erilist tähelepanu köitis raba keskel paikneval saarel olev metsaonn. Nii äge muistne ehitis! Parasjagu oli seal üks seltskond ka sees. Pidasid vist sünnat - šampusepudel oli laual! Ega ma peaks isegi seal ühe istumise maha. Tõesti mõnna, rahulik, eraldatud koht. Midagi täiesti teistsugust!

Naljakas oli ainult see, et matkaraja algusest, mis võis olla kuskil 1,5 km, pidi lõkkepuud ise kaasa võtma. Ausalt öeldes ma ei kujuta seda küll väga ette. Aga noh, ma ilmselt nõrk ka! 😅

Meile hullult meeldis! Tekkis isegi väike mõte seda kohta kasutada ühes projektis.
Igal juhul - kes pole veel käinud, soovitame soojalt!

Teie Inx & Siim

Head uut aastat - 2020!

Imeilusat, särtsakat, säravat, rõõmu- ja õnneküllast uut aastat! ✨

Oleme iga aastavahetus teinud midagi uut, külastanud mõnda uut kohta või linna. Nii olid mõtted ka sel korral suured, kuid miskipärast elu ei soosinud seda. Esiteks, kõik linnad hakkasid järjest saluudist lahti ütlema, ning teiseks, ma olin ikka veel veidi tõbine ja ei tahtnud väga oma Rudolfi nina välja pista. Nii genereerisime omale kodus mõnusa olemise. Ega me seetõttu dressides aega veetnud, sättisime nagu ikka kombeks, ilusti riidesse ja parfüümi-meiki-särki-värki. Edasi tegime kuskil 17 ajal pearoaks lasanjet ning õhtuks Siimu firmasnäkke aka tsilli-krevette, juustu-küüslaugu korvikesi, singirulle, Caesari salatit jnejne. Peab ikka kindel olema, et uude aastasse täiskõhuga minna saaks. Muidu äkki järgmine aasta nälg majas!

Kui toimetused toimetatud, siis vaatasime telksi, ajasime juttu, genereerisime uusi ideid. Muidugi ei puudunud selfietamised. 

Lisaks, meil oli kõige lahedam üllatus, mida kellelgi teisel kindlasti ei olnud - Jups tuli köögist hiir hambus! 😱😂 Oi, kui uhke ta selle üle oli! Ei osanud kuhugi liikudagi sellega. Lõpuks läks meie tuppa ja hakkas mängima sellega. Teine oli täitsa elus ja värises niiiiii hullult. Siimul hakkas kahju ning viis hiirekese ära välja.

Kui viimati kella vaatasin, näitas see 18:00. Kui järgmine kord kella vaatasin, oli kell 23:46. OMG! Aeg läks nii kuradima kiiresti. Pidime lõpuks täiega jooksma, et õigel ajal mäe otsa saada. Jõudsime täpselt 10 sekundit varem tippu! Vahetasime õigel ajal musisi ja kallistusi, häid soove ning hakkasime esialgu ümbruskonna ilutulestikku kaema. Kuigi Otepää linn loobus ka sel aastal inimesi lõbustamast, oli üks saluut ikka mega võimas. No ikka 5 minutit oli vähemalt jutti! Lõpuks panime ka enda patarei põlema.

Terve päev oli ilm hästi kehva, isegi enne südaööd. Aga just südaöö hetkeks otsustas ilmataat, et annab fantastiliselt selge taeva. Nii tore! Tuul oli ikka, aga mis siis. Oligi mõnusam sooja tuppa tagasi joosta! Nüüd oli aeg õnne valama hakata. Siimul ikka igalt poolt rõhub sellele, et aasta eesmärk on kodu, nii ka tina tuli varjult lugedes võtmekujuline. Minu oma tuli nagu mingi pika sabaga ingel vms, ei osanudki sellele tähendust anda.

Vasak minu, parem Siimu. Jep, Siimu oma näeb välja nagu hõkhõm! 😂

Lõpuks vaatasime veel natukene telksi ja kuskil 1-2 ajal läksime ära magama. Oi, kui hea valik see kodus olemine oli! Nagu mu üks peohullust vana klassiõdegi oma Instas seekord mainis, siis pole veel nii chilli aastavahetust olnud. Kus saad lihtsalt olla, ilma tormamata. Ja järgmine päev - tõuse ja sära! Magasime mõnusalt välja, ärkasime, kohvitasime ja hops-hops matkale. New year, new me! 😀 Kõik need pühadeaegsed kilod tuleb ju kuidagi alla saada. Läksime võtsime sõpsid ka kampa ning Elva Viti järve matka- ja Vitipalu seiklusterajale punuma. Kusjuures neid matkalisi oli ikka oodatust rohkem. Kõik hakkasid usinalt oma uusaastalubadusi täitma! 😃

Seal oli ka vaatetorn. Üsna roheline ja mädanenud juba, aga kannatas veel.

Üli mõnna oli üle pika aja jälle värske õhu käes olla ja ennast liigutada. Matkarada oli ka huvitav ning kindlasti tahaksime sinna veel tagasigi minna. Jõudsime üsna hilja ja hakkas juba vaikselt hämarduma, et ei jõudnud kõike läbi uudistada. Kõige rohkem hämmastas mind see seiklusterada. Nagu miks kuradi pärast oleme me raisanud raha seiklusparkide peale, kui Elvas on olemas metsasisene looduskaunis rada?! Ja no need jõevaated. Super!

Koju tagasi sõites kasutasime täiesti tundmatuid külavaheteid. Ka see oli vaatamisväärsus omaette! Nii puhtad maalapid, nii palju vanaaegseid talumaju ja -õuesid. See oli täiesti uskumatu vaatepilt. Lisaks, iga mingi 5 meetri tagant olid jahipukid püsti. Arutasime autos, et kas üldse oleme neid näinud enam... Mõtlesime, et see on minevik. Aga eksisime. 

Sai seekord siis selline mälestustepagas sellest korrast kaasa võtta! 😊