I'm alive bitch!
Tahtsin öelda, et ma olen sellest sopast nüüdseks välja ujunud! Nii välja, et mul hakkas reedest 4 nädalat puhkuuuuuuust - woopwopp!
Muidugi Siimul puhkust ei ole. Me hoiame seda vajalikemateks hetkedeks. Aga kuna mul oli väga raske aasta, järgmised kaks tulevad samad või hullemadki ning puhkusepäevi on kogunenud ka tohhuijaaa palju, siis ma lihtsalt pidin aja maha võtma. Ega üksi see eriti lihtne pole, sest kui kuhugi minna tahad või midagi teha, siis kuidas ma lähen üksi? Olen mitmeid päevi kogu oma Facebooki listi läbi käinud, et saaks lõpuks inimesi näha ja erinevaid linnasid külastada, haha. Asjad võtavad vaikselt ilmet, eks ma annan jooksvalt oma tegemistest siis teada ka! 😊
Laupäev oli üks nendest päevadest, mis oli äärmiselt sisutihe ning väärib märkimist.
Kindlasti peab tähelepanu juhtima ka outfiti trallile. Palusin Siimul ülevalt korruselt oma karvase vesti tuua, et koos kaabuga see selga panna. Samal ajal ise läksin pessu. Tagasi tulles ja telefoni haarates olid muidugi naerukrambid garanteeritud. Siim ikka oskab, ta võiks vabalt olla järgmine Ženja Fokin!
Ilm ei olnud just eriti kiita ja nagu ikka puhkuse algades ka tervis. Seetõttu ei olnud mõte küllaminekust just eriti vaimustav.
Samas, nagu ikka, kui kohale ära saad, siis on nii lõbus, et enam ei saa pidama. Ma arvan, et meie positiivne ja rõõmsameelne olek tõi ka õhtu lõppedes päikese välja! Ja kell oligi märkamatult juba 21 saanud ning kõik hakkasid kippelt kodude suunas jooksma.
Siim oli muidugi juba enne äraminekut sepitsenud sõpradega kokkusaamise. Plaan oli nii, et kuna Liis veel küpsetas, siis tulevad ise meie juurde oma hiiglasliku kaneelirullide hunnikuga. Aga enne, kui oma koduteele pöörasime, siis mõtlesin, et aaaaaaaahh, lähme ise läbi. Ila juba tilkus mõttest kaneelirulle süüa, et iga võidetud minut oli tähtis! Õige valik sai tehtud, sest nii, kui kohale jõudsime, tulid nad välja ja meie olime kohe koti kallal. Mmmmmm!
Edasi suundusime Kuuri. See ikka mega mõnusa vibe'iga koht Otepääl! Kel siiapoole asja, siis soovitan kindlasti! Meie võtsime väiksed joogid ja muljetasime niisama elust-olust, eelkõige üksteisega tutvumistest. Vahva on igaühe versiooni sellest kuulda.
Natukene lürpasime seal ja siis täiesti juhuslikult, nagu välk selgest taevast, tuli otsus, et me lähme kaeme Tõrva Tule-Päevad üle. Kell oli juba 22 läbi, kui alles avastasime selle, aga see ei morjendanud meid. Kava ju näitas ka, et valgusrada on kella 22-st kuni 01-ni, seega aega oli piisavalt. Mõeldud-tehtud, vahetasime autod ja tavaipadavai Tõrvasse!
Ise terve aja oma peas ketrasin, et mingi väike rajake ja vähe inimesi jne, et kas ikka tasub minna. Samas sõita mulle alati meeldinud, seega jumalast yolo ju! Aga nii, kui kohale jõudsime, siis pidin õhku ahmima - mida värki, kui võimas! Keset Tõrva keskväljakut oli hiigeltelk koos diskosaaliga üles pandud, mega suur rahvamass tantsimas ja õhtut nautimas, palju kohvikuid, maxxxxx palju õueküünlaid, laserid, lõke, valgusribadega paadid, valgusefektid seinal jnejne!
Mul vist haigus aina süvenes, sest tundsin nii suurt külma. Olenemata sellest, et ma nägin välja nagu kubujuss oma pikkade käistega pluusi, karvase paksu vesti, parka ja fliistekiga! Või oli tegu vähese viina veaga, olin ju mina täna kainekas 😀 Igal juhul otsustasime Liisiga, et võtame ühe maitsva ja soojendava kakao. Mulle ektra kaloripommi - vahukoore ja šokolaadiga!
Kui kakaod käes, otsisime ühe kohaliku tuttava üles oma naisega. Ja teekond läbi maagilise muinasjutu võis alata!
Keegi hull tuli vahepeal mõttele, et lähme paadiga ka jõe peale küünalde vahele sõitma. No vot see oli ikka tase omaette! 😁 Ma pole ammu nii palju naerda saanud!
Mul on veits veehirm tekkinud, aga see oli hetkel ununenud, sest mu suurim mure oli pissihäda. Ma ainult mõtlesin sellele, et kas ma suudan ikka 45 minutit vastu pidada. Uurisin juba võimalusi, et kas vahepeatust kuskil kaldas ka teha tohib 😆 Ja kui ma veel teada sain, et me ise peame seda paati 6-kesi juhtima, siis seda hullemaks asi läks. Aga selle peale õpetajahärra naljatles, et lase paati - nagunii on põhi märg!!!! HAHA. Üldsegi, mul tunne, et ta ei uskunud, et enamus meist täiesti kained. Lihtsalt emotsioonid olid täiega üleval, et kõik olid nii ülemeelikud. Siis järgmine häda oli see, et me ei tohtinud paadis ennast liigutada, muidu oleme uppis. Sellest tekkis Liisil jalga kramp ja ta ei saanud kõkutamist pidama. No ja meie ühine koostöö - oeeeeee!!! See oli ikka jubeeeeeeeeeee kehv! 😂 Päris mitu korda tegime 180 kraadi koha peal. Kui juba natukene paremini läks, siis vahepeal tegime mingite vendadega võidu ka seal.
Väike näide meist ja meie kätsatustest😆
Aga ei, see kõik oli nii ilus ja vahva! Väga eriline ja meeldejääv mälestus. Kui ei oleks läinud sõitma, siis tean, et see oleks elulõpuni kripeldama jäänud.
Kokkuvõttes tahaksin öelda suur aitäh korraldajatele ja kõigile neile, kes sellele kõigele kaasa aitasid! Ma ei kujuta ette ka, mitu inimest ja mitu päeva, tundi, minutit, sekundit seda kõike tehti. Imetlusväärne! WOW!
