Pensionituur aka Kiku ja Inxu spaas

Kuigi sel aastal ei pannud ma uueks aastaks lubadust spaades tuuritamas käia, siis sellest hoolimata jõudsin ma vähemalt ühe korra ikkagi ära käia. Siinkohal ei saa joriseda, et "Näed, ise lubasid kokku hoida ja nüüd....", sest seda teadsin juba eelmine aasta, mistõttu raha oli juba varasemalt kõrvale pandud.

Mis spaa see oli, ilmselt oskate juba pealkirjast lugeda... Värska 😁 Me juba tegelikult 3,5 aasta tagusest Saka mõisa tripist oleme planeerinud uut väljasõitu, kuid saatuse tahtel see nii läinud ei ole. Kuniks siis eelmise nädalavahetuseni. Omavahel arutasime seda asja üksipulgi, aga ega me meestele öelnudki midagi erilist. Vähehaaval nad said siis teada, et lähme spaasse. Sealt edasi said teada, et no jaanuarikuus. Natuke edasi said teada kuupäevad. Ja lõpuks oli aeg, kus pinniti välja, et mis spaasse te ikkagi siis lähete. Ma Siimule naersin ainult vastu, et ma ei saa sulle seda öelda, et sa hakkad naerma ja parastama niikuinii.. No ilmselgelt see ütles kõik ja ta purskaski naerma, et HAHAHA valusad penskarid lähete Värksasse. Pajatas veel, et nüüd ta küll kade ei ole, kui seda teab 😆 Aga Värska osutus valituks seetõttu, et me kumbki ei ole seal varasemalt ööbinud, on suhteliselt lähedal ning odav ka pealekauba.

Laupäeval kella 12 paiku hakkas Kiku Tartust tasuta bussiga Otepääle sõitma, et ma saaks ta 12:45 peale korjata. Enne pikka sõitu käisime veel Maximast läbi, et näljased saaks söögi- ja joogipoolist kaasa osta. Nii me siis alustasime planeeritult tund aega varasemat sõitu, et jõuaks enne chek-ini veel Värska rabavalt ilusas männimetsas pilte teha. Üllatuseks seal nii ilus ja lumine siiski polnud. Roomasime natukene mööda sõiduteed ja põõsaid, aga ajas asja täitsa ära! Kuradi külm oli ka veel, et pagesime kiirelt tagasi auto juurde asju võtma, lootuses, et saame pool tundi ehk varem sisse. Ja saimegi!

Eks see tuba suurt erilist midagi polnud tõesti. Lisaks veel tõsiasi, et saime kaks eraldi voodit. Kus me nüüd siis oma "seksikaid" pilte teeme, kui kaks lastevoodit laiutavad väikse toa erinevas nurgas? 😅 Naaaah, mis seal ikka. Natuke kohmitsesime veel, näksasime seda ja toda, panime hiigelsuured hommikumantlid selga, paar klõpus ja vutt-vutt hommikumantlit lohistades veekeskusesse. Rallisime täie raha eest ikka iga atraktsiooni ja saunade vahet.

Kell 17 sai lõbu otsa, sest olime näljast nõrkemas. Käisime vahetasime toas riided ära ning jooksujalu Sanatooriumi majja sööma. Eeee.. st padavai autosse 😆 Nii laisad olime, et ei suutnud paarsada meetrit astuda. Kohal olles väline vaade hoonest ei olnud just kõige kutsuvam, kuid kuna Lahe kohvikus on tehtud uuenduskuur, siis seest oli see tõeliselt stiilne. Söögivalik oli mega suur ning kõik olid mega maitsvad. Jah, just - KÕIK! Me sõime reaalselt mitu portsu ja kõik asjad said proovitud. Lisaks veel kooki ja kohvi ka. Vat sellised väiksed junnid oleme! 😜

Näljast nõrkenud õgardid

Kuna kõhud olid megalt punnis ja raske oli end lausa liigutada, siis võtsime paarkümmend minutit aega ja lebotasime veidike voodis. Või noh õigemini mina lebotasin ja Kiku tõmbas oma uinamuina laulud käima ning lõõritas ja kepsles mööda elamist. God why?!!! 😂 Õnneks see vaibus ruttu, sest lohisesime jälle spaa suunas. Võtsime veel viimast nii kuis jaksasime. Olime peaaegu väljaviskamiseni, aga siiski jõudsime enne tuppa ja näha, kuidas teisi minema materdatakse. Ise samal ajal sättisime ennast juba peoooooleeee.

Jep, võtsime 55 km lumetuisuse ja kottpimeda tee ette, et minna Võru ööklubisse Club Tartu. Ega seal mingit erilist üritust polnud, kõigest mingi retropidu. Aga samas isssssand, kui head laulud! Ausalt öeldes on nendest raadio poplauludest kopp juba nii ees. Mõnus oli üle pika aja jälle tantsuplatsi vallutada. Alguses ei saanud küll vedama, aga pärast poolteist tundi vihtumist oli raske pidama saada. Kui kohale jõudsime, siis oli klubis ainult 8 inimest koos meiega, heh.. Natuke kogusime hoogu ja mõtlesime, et yolo, annab jalgadele kuuma. Olime täitsa esimesed, kes persed maast lahti said ning tänu sellele tembeldati meid peoprintsessideks 😎 Paar minutit hiljem oli meil juba tükk tegemist, et meie kohta ei hõivataks.

#täiegasegi ja #rämedadklubihundid

Mis kõige naljakam, meie party pidi olema ülisalajane, aga no mida salajast siin väikses Eestis ikka on. Vähe sellest, et Värksa spaas oli üks Alltöövõtja tööline, siis klubis tervitas mind üks teine Alltöövõtja, siis mu enda objektijuht ning ka üks teine töökaaslane oli platsis. Normaalne ju 😅 Mehed muidugi ei teadnud seda enne koju tagasi jõudmist. Küll siis ahhetasid ja ohhetasid, et kus penskaritel oli ikka tahtmine sõita sellist maad ja veel täiesti kainena.

Kella poole 3 paiku öösel suundusime tagasi pensionaati. Alguses eksisime ära, aga suht kiirelt ringi keeramise mõte oli mõistlik ning lumetuisust kinni kaetud tee võis alata. Kuulasime omi vingeid laule ja rahulikult tiksusime voodini. Oi, kui magus uni oli. Oleks veel lõõskand, aga siis tuli juba hommikusöök peale. Seekord ikka jalutasime, sest hommikul oli selline tunne, et terve pudeli Laua Viina oleks kahe peale ära lasknud. Söögiisu ka eriti polnud ja ega tegelikult erilist valikut ka ei näinud. Natuke nokkisime, aga tulime suht ruttu ära. Sest no oli vaja ju veel täie raha eest viimast korda kered kuumaks ajada ja ennast mullitada lasta.

Kohe näha, et eelmine päev pidu pannud 😃

Selline oli siis meie pensionäääride seiklus. Hea oli küll, aga tagasi poleks tohtinud tulla, sest me mõlemad jäime pärast seda haigeks! 😞

Jupsu

Mjäu-mjäu, tere, mjäu-mjäu!

Minu nimi on Jupsu. Tegelikult on mul pikem nimi ka, see on Jups-Maria. Üldiselt jah kutsutakse mind Jupsuks, aga vahest lendab kuuldavale ka Nublu, Pallike, Mummu, Tiburullikene või Musipallikene. Võib-olla on neid veelgi, aga kes neid kõiki jõuab meeles pidada. Siim, kurat, kutsub mind ka ühe piinlikuma sõnaga, aga sellest me täna ei räägi. Nime sain ma endale vanadelt pontisikutelt (Inx&Siim), sest ma olin nii armas ja pisikene jubinakene. Mind polnud nagu ollagi. Aga mis siis selles halba on, ah?! Vanemad mul lihtsalt kadedad, eksole 😁

Sünniaadressil vaatab mulle vastu Otepää reljeefse maastiku vahel pesitsev kuurike. Emme oli mul kuuri peal olevatele heintele mõnusa pesakese vorpinud ning seal ma siis ilmavalgust nägingi. Natukene aega sain seal rahulikult ringi tatsata, kui ükspäev lendasid laivi ühed suured ja hirmsad kollid. Alguses ikka kardad ju neid mitmemeetriseid olendeid, aga kui nad Sind enda soojadesse pihkudesse võtavad, siis on tegelikult päris hea küll. Mäletan, kuidas Inxu harjutas mind enda juuresolekuga ja hiljem magasin tal heintes juba kõhu peal. Ta ütles, et ma olen imeilus ja ta ei suuda mind jätta. See tekitas natukene judinaid, et ma pistsingi alguses üldse plehku! Lõpuks aga olin kiire virr-varri sumbudes punutud korvis, millel oli ühelt poolt kaan peal ning teine oli avali. Korvi sisse oli mulle paigutatud mõnusaks olemiseks käterätt koos salliga.

Alguses enamus päevad mul selles pesas möödusidki. Kõik oli nii võõras ja jube. Öösiti oli mul natukene julgem olla, sest ma magasin Inxu kõrval korvis ja näha neid liikumatult, oli nii julgustav. Sel ajal vudisingi voodi alla peitu. Mõtlesin, et seal on palju mõnusam, aga tegelikult olin nii üksi ja kurb, et andsin sellest "kõva" häälega ka märku! Mida päevad edasi, seda julgemaks ma muutusin. Varsti hüppasin ja kargasin nagu väikene kirbukene ringi.

Kõik alati küsivad, et kas ma olen õuekass või toakass. Ma ise ei tembeldaks ennast kummagi alla. Mulle meeldib nii toas kui väljas. Minu rutiin on selline, et hommikul, kui Siim ärkab, siis kablutan ka mina kööki, et vats täis õgida. Edasi suundun ma tagasi Inxu kaissu ja laisklen seal nii kaua kui ta lõpuks üles suvatseb tulla. Toimetan siis toas natuke omaette, vahepeal kiusan Inxut meikimise ajal, aga siis saab mul villand ja ma istun ära ukse taha. Ega alati kohe must keegi välja teegi, aga kui lõpuks ikka märgatakse, siis tehakse välisuks lahti. Nii ma siis seiklen mööda õue, ajan teisi kasse taga, püüan hiiri ja linde, ronin puu otsa ja olen niisama muhe. Üldiselt olen ma õues kuni poole 13-ni või seni, kuni keegi koju jõuab. Sel hetkel tahan ma natukene soojas toas mõnusalt põhku pugeda. Või kas ikka tahan?! Ega ma väga ei teagi, ma siiberdan suhteliselt palju edasi-tagasi. Aga üks on kindel - õhtuti olen ma alati toas! Kui Inxu tuleb, siis jooksen ma temaga koos tuppa, söön kõhu täis ja keeran ära magama. Magada mulle meeldib. Ikka mitmetes erinevates poosides.

Aga oleks siis lastaks mul magada rahulikult, eiiii... Küll ehmatatakse, küll sikutatakse, küll musitatakse ja näpitakse. Andke rahu, inimesed! Ma saan aru küll, et ma olen nunnu, aga mina küll lasen teil ju magada... Või siiski mitte... Okei, eks ma ka hüppan nagu kirp seal voodis, närin varbaid ja käsi ning susin käpaga kellegi kannikas 😆 Musitada mulle ka meeldib hommikuti, eriti just kella 5 ajal. Aga see vist on just kõige magusam uni vä?

Ma olen hästi krutskeid täis preili.

Laua peal meeldib väga ringi tuuseldada, ka kraanikauss on mu lemmik koht. Kuid seda kõike tuleb salaja teha, sest muidu saan sõimu. Ega tegelikult mul selles suhtes kombeid ole. Kui ma ei varasta laua pealt midagi, siis ronin ma alati ninapidi teiste söömisprotsesside juurde. Kuna ma olen nii vastupandamatu, siis eks mulle antakse ka oma heast ja paremast suutäisi. Mis sest, et mu söögimoll on koguaeg täidetud ja kõht ka tegelikult täis... Mulle meeldib hiilimismänge mängida, ega teised alati teagi, et parasjagu mäng on - ma lihtsalt hüppan mööda minnes jalga või kargan niisama "rõõmust lakke", jooksen edasi-tagasi nagu hull, samal ajal kurisedes. Mõnikord ma tahan omaette mängida, eriti tuleb see tuju varahommikul. Üldiselt haaran ja viskan kõike, mis mulle ette jääb, aga enim meeldib mulle üks kõrisev pall või legojuppe mööda maad lohistada. Riideid tuuseldan ka, vahepeal olen isegi aluspesu õue peale laiali viinud. Salvrätte nätsutan nii kuis jaksan. Aga üle kõige on magamistoa vaip, millel on tutid otstes - vot seda mulle meeldib kohe eriti tuuseldada ja kloppida ja nätsutada ja krapsida!

Üldiselt ma olen hästi võlli täis ja isepäine kass. Näppida eriti ennast ei lase, eriti veel teatud inimeste puhul. Samas olen ma äärmiselt seltskondlik! Ükskõik, kuhu minek on, olen alati kaasas. Kui on puude riita ladumine, siis kepslen mööda puuriitasid. Kui on saunatamine, siis olen alati sauna eesruumis olemas, vahel harva istun ka katusel sooja korstna juures. Kui on jalutamine, siis kõnnin alati kaasas. Jalutades kõnnin ma alati külg ees ja saba puhevil nagu pudeliharjal kas Inxu-Siimu ees või taga, ei taha memmekana näida. Aga kui ma korra nad silmist kaotan, siis tuleb mu seest suur kisa ja nutt, kuniks muidugi jälle neid näen ja kalpsan edasi tähtsalt nagu midagi poleks juhtunud.

Vot selline nummipummi ma siis olengi!

Ahjaaa, unustasin mainida, et ma ei oska mjäuguda. Minu eripäraks on vigiseda 😅

Tervitustega,
Jupsu 😻

Aastavahetus '19

Seekordne aastavahetus oli meie jaoks päris pika tralli ja millegi hoopis teistsugusega.

Meie ülimalt meeldejääv aastavahetusprogramm hakkas juba 30. detsembril pihta. Alguses oli kahetsus küll suur, sest eelnevad pühad olid niivõrd väsitavad, et oleks tahtnud need päevad lihtsalt maha magada. Aga kui asi juba kätte jõudis, siis läks see väsimus meelest ära! Hommikupoole koristasime kodus ning käisime veel poodides, et viimaseid salati- ja snäkimaterjale osta. Koju jõudes hakkas Siim saunaga tegelema ja mina hakkasingi kokkama, sest aeg läheb tegelikult ruttu ja ei viitsinud õhtul enam joosta. Õhtul oli vaja juba 18:15 Tartu-Otepää bussi vastu minna, sest Riho ja Kirsika otsustasid oma esimese tasuta bussireisi ette võtta 😆 Tundus, et neil oli väga värvikas ja põnev sõit - 2018. aasta top 3 mälestus! Ega kaua molutanudki, suundusime kohe oma söögi- ja joogilaadungiga sauna. Ja taaskord 2018. aasta top 3 hetk - Riho ja Kirsika esimene saunatamine! Päris vintsked sellid ikka, Siim uhkas ikka korralikult leili, aga vahi värki, suutsid ikka vastu pidada. Jutt ja higi jooksid muudkui, kuni lõpuks avastasime, et kõht on tühi. Mis siin imestada, olime lausa 3,5h saunas 😦 Vitsutasime kõhud täis ja tulime ära teleka ette, kus nii mõnelgi silm hakkas loojuma.

Hommikul olime suhteliselt varajased. Sõime kodus kõhud täis ning pakkisime ühe seljakoti kokku, et suund Tartu poole võtta. Sel hetkel Tartus pikalt peatuma ei jäänud, vaid põrutasime edasi Alatskivi matkaraja poole.

Tee kulges mööda järve äärt, mille käigus nägime lossi, truuduse tammi, mitmeid sildu, Kalevipoja sängi, inimeste tehtud lumekujusid jne. Vahepeal tegime peatusi, et fotosid teha ning kuuma teed rüübata, mmm..

Mis te arvate, mis meie teekonnale lõpu tegi? No ikke nälg, mis muud 😅 Tahtsime ühte pubisse suppi sööma minna, aga tutkit, kinni oli. Seega, pidime nõus olema Olerexi kabanossi, burksi, pitsa ja paniniga. Kõhud täis, suundusime tagasi lõppsihtkohta ehk Tartusse Kirsika ja Riho juurde. Teekond kulges maru vaikselt, kohe oli aru saada, kui väsinud kõik olid. Isegi Riho oli vait, hahaha! Aga veel enne käisime tegelikult minu vanaemale ja vanemetele ilusat aastalõppu soovimas ning Annelinna uut Maximat uudistamas.

Välisust avades oli rõõm suur, sest Tessu ja Bennu ootasid meid juba ammu. Kõigepealt neile head mämmi nina ette ja alles siis hakkasime enda mämmi tegema. Sushi riis keema ja jahtuma, samal ajal Wii-d ja I know lauamängu mängides. Lõpuks saime kõik kätt harjutada sushirulle keerates, lausa nii usinalt, et kokku tuli kuskil 100 sushitükki. Mõnel tulid nii fatid rullid, nagu hamstri punnpõsed. Üldiselt tulid ikka väga ilusad, arvestades, et me suhteliselt algajad. Ja need maitsed! Lubasime kunagi isegi tellimusi sisse hakata võtma 😆

Kui sushi valma, katsime elutoas laua, tegime iseendid korda, sõime-jõime, korraldasime fotosessiooni ning vaatasime telekast tulevaid aastavahetusprogramme.

PS! Ärge Jupsule mainige, et me Teslaga perepilte tegime 😆

Nii mõnelgi oli taaskord uni silmis juba 23 ajal, seega pidi ennast mugavustsoonis lahti rebima, soojemad riided selga ajama ning 23:30 ajal suuna Emajõe äärde võtma. No oli ilus! Kes see ütles, et see aasta nirum on... Ei olnud sugugi. Mu meelest oli isegi veel parem koos muusikaga. Oleks mu ajal ka selline muss käind, oleks niimoodi pärast veel tantsu vihtund Raekoja platsil. Igatahes meie vanurid läksime pärast ilutulestikku koju tuttu ära.

Kes oleks osanud aga arvata, et 1. jaanuari hommik sedavõrd tähtsaks saab - Siim tegi mulle abieluettepaneku! 💓

Kõige paremini ja naljakamalt võtab kokku seda Kiku oma blogis:
"Hommikul unise peaga elutuppa vaarudes viskas Inx mulle oma käe nina ette ja muigas kavalalt. Ma ei saanud esiti mitte midagi aru, arvasin, et teeb mulle lolli nalja ja kuskilt sai kihlasõrmusetaolise sõrmuse. Eriti oli meeles kuidas ise hiljuti Marile nalja sellega tegin. Hakkasin pmt naerma, et jajah hea nali :D Teisalt hakkasid tulema küsimused, et misasja, kes kihlus minu elutoas, what, miks, mingi lambist või, miks siis meie juuresolekul ei saand teha, me oleks saand filmida vms ja üldse ärge tehke nalja minuga no :D Ma ei uskunud vist kuni viimse hetkeni :D
Kuni Inx endale kindlaks jäi ja nalja üles ei tunnistanud :D Turteltuvid olidki hommikul 01.01 kihlunud ja PRIVAATSELT :D"

Nii me siis šampuse pauguga lahti lõime ja pokaale kokku kõlistasime. Edasi katsime hommikusöögilaua, sõime-jõime, rääkisime uue aasta plaanidest ning tundsime end niisama muhedalt.

Kõik oli perfektne! Aitäh 💕

Fuerteventura, 3. osa

Enne veel kui alustan seda aastat uue hoo ja uute teemadega, pean vanad võlad ära tasuma. Seega, nüüd tuleb viimane Fuerteventura reisi osa!

7. päev - neljapäev, 29.11.18
Ekskursioonipäev, täpsemini džiibisafari. Täna võeti meid peale enda hotelli eest. Seal seisis üks äge džiip koos veel ägedama juhi/giidiga ning seekordsel ekskursioonil oli kaasas ka meie eestikeelne giid. Nii me siis viiekesi Morro Jable kogunemispunkti kogunesime. Ekskursioonil olid veel igasugu eri maade rahvast ning nemad jagati keelte järgi ära ümber tuunitud bussidesse. Selles suhtes meil oli ikka väga äge, oma džiip ja eestikeelne teenindus. Kui kõik koos, asusime teele. Tee oli äärmiselt sinka-vonka. Sellel lõigul pidavat olema lausa 400 kurvi 😮 Alguses kulges tee suhteliselt tasasel pinnal, hiljem hakkasid tekkima kuristikud, millest välja kukkunud tükid ja kitsas rada tõmbas sees õõnsaks küll. Esimene peatuspunkt oli vaateplatvormil. Seal sai klõpsutada pilte imeilusatest vaadetest.

Edasi jätkasime teed teisel pool saare tippu oleva üliohtliku ranna ja Hitleri peidupaiga suunas. Rand on ohtlik seetõttu, et seal on päris jõhkrad lained ning hoovus, mis kannab su otse Ameerikasse. Kes soovib tasuta reisi Ameerikasse, siis miks mitte, meie seda ei soovinud.

Hitleri peidupaik ehk Winter Villa oli sealsamas mäenõlva embuses. Sinna me kahjuks minna ei saanud, sest tegelikult see ei ole avalik turismiobjekt. Seal elatakse sees ning need inimesed lasevad sisse nii kuis neil endal tuju on. Meile Siimuga, kes me kodus suu ammuli ja silmad punnis Hitleri jälil vaatame, oli see suur kurbus. Ega uudishimu meid maha jätnud, õhtul hotellis otsisime selle kohta rämedalt infot ja vaatasime Youtube-is igasugu videosid sellest. Ülikriipi pleiss ikka! Igaljuhul, seal oli meil siis vist 45 minutit aega ümbrust uudistada ning edasi viidi meid ujuma ühte soppi. Väga ilus vesi, merekarpe täis rand, tuulevaba olemine. Mõnus! Lõpuks, kui kõigil juba nälg silmanägemise ära võttis, viidi meid lõunat sööma ühte pisikesse külasse. Seal saime eelroaks Fuerteventura moodi kartuleid, värsket salatit, bruschettasid ja apelsine. Pearoaks oli nende mingisugune põhiroog, millest me tegelikult täpselt aru ei saanud. See oli nagu mereandidega risotto, aga täpsemalt öelda ei oska. Maitses IMELISELT! Muidugi saime terve see aeg ka veini lürpida ja merele panoraamvaadet nautida.

Kui kõhud täis, oli viimaseks sihtpunktiks saare tipus olev majakas. Sinna sisse küll ei saanud, aga selle eest oli ümbrus juba väga põnev. Nii meie ekskursioon kuskil 16-17 ajal lõppeski. Ja nagu ikka pärast ekskursiooni, siis nii ka sel korral käisime basseinis ulpimas, edasi vannis ja õhtusöögil.

8. päev - reede, 30.11.18
Teades, et homme on kojulennupäev, on see ka alati selline ootusärev ja tempokas. Täna me jällegi ekskursiooni ei võtnud, sest muidu oleks liiga kiireks läinud. Võtsime selles mõttes rahulikult, et käisime veel viimast korda eestlasele iseloomulikku luigekeha praadimas ja laineid püüdmas. Olime täitsa hommikust kuni kella 15-ni rannas.

Vahepeal käisime ka hotellis, et asjad ära visata, ennast puhtaks küürida ning edasine suund poodidesse võtta. Ikka jupp aega läks seal ära. Mida, kust, kellele kaasa osta... iga kord sama probleem! 😅 Lõpuks oli kell juba päris palju ja rahakott tühi, et tulime tulema, et hakata kohvreid kokku pakkima. Pusisime tükk aega kohvrite kallal, sest need oli niiiiiiiii punnis! Ega nad suurt midagi kaalunud, aga lihtsalt. Lisaks, Siim pole eriline kohvripakkija, mistõttu tekkiski mahuprobleeme 😆 Lõpuks käisime söömas ning jalutasime veel ka viimased jalutuskäigud selles ilusas 7-päevases kodus.

9. päev - laupäev, 01.12.18
Põhimõtteliselt puhtalt lennupäev. Ärkasime suhteliselt vara üles, sättisime veel natuke kohvreid enne sööki, aga üldiselt pakkisime need lõplikult pärast sööki ära. Ajastasimegi söögi nii, et tagasi tuppa minnes viimased asjad kokku, vetsuskäik ja siis kuskil pool tundi jäi vastuvõtulauas asjatamiseks ning veel viimaste piltide tegemiseks meie ilusa hotelli ees.

Bussisõit lennujaama kestis kuskil poolteist tundi või isegi kauem, sest kuna olime ju täitsa lõunatipus olijad, käisime veel kahekümnest (?) hotellist inimesi peale korjamas. Sõit polnud üldse hull, sest buss oli uus ja sai veel viimased ilusad mälestused Fuerteventurast ajju talletada. Hull oli aga lennujaamas check-in lettide taga oodates. Ei tea, mis toimus, aga jube kaua võttis aega, et mul tekkis juba paanika, et ma ei saagi poodides shopata 😀 Turvakontroll oli hästi kiire ja lihtne. Ning uskuge või mitte, aga seekord ei tehtudki narkokontrolli, haha. Kiirelt jõudsime veel paarist poest läbi hüpata, paar ampsu kõhtu pista ning põhimõtteliselt oligi juba lennukisse minek. Õhku saime eesti aja järgi kuskil 15:20, seega päris hiline värk. Seekord võtsin lennukis veel viimast, panin ühe vahuveini hinge alla ja tegin paar iluostu parda poest. Tallinna maandudes tekkis meil kerge masendus, sest lootsime, et lumi on maas, aga tutkit!

Pagasit oodates tekkis teine masendus, sest need viibisid nii kaua ja meie omad olid veel muidugi lõpus ka, kuigi meil oli kell kohe-kohe kukkumas. Nii kui kohvrid kätte saime, panime jooksu. Taaskord taksoga Siimu vanaema juurde, auto sooja, paar sõna muljeid ja juba kodu poole punuma. Ja siis tekkis meil suur rahulolu tunne - lumi ongi tõepoolest ikkagi maas ning sadas teist veel suure hoolega juurde 😍 Jah, teedolud olid küll päris kehvad, mitmed autod kraavis, aga sellegipoolest oli nii võimas tunne! Vahepeal tegime Circle K-s peatuse, võtsime kohvi ja edasi. Kuskil 01:30 jõudsime lõpuks koju, kus sain oma kallis mummukest näppida 🐈 Ilmselgelt kohvreid öösel enam puutuma ei hakanud ning 02:00 puudutas pea patja.

Sellised reisiseiklused 2018. aastal! Meie olime reisiga igati rahul ning soovitame soojalt ka teistele 😍

On teil kellegil samuti kogemusi Fuerteventuraga? Kuidas teile meeldis? Mida sooviksite järgmiseks sihtpunktiks valida?

Tere, 2019!

Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga välja mõtlesin! Või õigemini mõtlesiME.

Olen iga aasta teinud nimekirja uusaasta lubadustest. Nii ka sel aastal, kui juba suve paiku hakkasin seda kokku genereerima. Detsembriks sain isegi enam-vähem listi kokku, kuid siis toimusid meil suured arutelud, et mis saab edasi. Meie suurim sihtmärk on siiski oma kodu loomine. Nii kiiresti kui võimalik! See tähendab aga suuri kulutusi, mistõttu otsustasime, et hakkame rõhku panema pigem igakuistele suurte summade kõrvalepanekule kui mingisugusele tilulilule. Kui oma kodu käes, siis võib juba uuesti ennast vabaks lasta. Aga peaasi, et oleme sättinud ennast mõnusasti omaenda koju! 💕

Kuna ma juba olen kord selle listi valmis vorpinud ning nii mõnedki neist suure tõenäosusega saavad täidetud, siis ma ikkagi jagan neid ka teiega:

1. Oma kodu loomine
See goal käis läbi ka eelmine aasta ning käib läbi veel ka ilmselt järgmine aasta. See on midagi, mis lihtsalt ei saa valmis nii kiiresti. Ehitamine on lihtne, aga ainuüksi juba kõiksugu paberimajandused ja asjad võtavad meeletult aega. Seega, tasa ja targu edasi! :)

2. Hoiusele raha kogumine
Tellisime Siimuga ühise pangakaardi, kuhu hakkame alates jaanuarist igakuiselt raha koguma. Selle raha eest hakkame jooksvalt majaga seonduvaid kulusid katma. Ja võib-olla ehk ka muud planeerima! 😉

3. Välismaa reis
Reisimine on alati mu salakirg olnud ning sellest loobuda ma ei saa. Vähemalt üks sihtkoht ei tohiks ju nii raske pähkel olla. Keegi ei ole öelnud, et see peab kindlasti tuhande eurone Tai reis olema. Saab ju ka odavamalt ning lähemal ära käia väiksemate summade eest. Seega, vaatame, mis see aasta kokku genereerib!

4. Eesti saared
Tuleb välja, et Siim polegi veel Saaremaale jõudnud. On alles lugu! Püüame seda viga parandada. Ehk jõuame ka veel mõne muu saare peale, kes teab...

5. Matkamine
Iga kord, kui mõtleme, et mis teeme nüüd või kuhu lähme, siis tekib kukla kratsimine. Me oleme ikka väga palju kohti läbi käinud ning seda ka mitmeid kordi. Peaks vist hakkama üles kirjutama, et kus käinud oleme. Ei tea, kas RMK-l on mingisugune app, kus saab näha radasid ja neid märgistada... Peab uurima.

6. Raamatud
"Lugemine on vaimule sama, mis võimlemine ihule." Seega, kõik lugema! Mina kavatsen sel aastal läbi lugeda vähemalt 5 raamatut.

7. Kapitühjendus
Taaskord oleks soov vanad asjad maha müüa, et kappi veidikenegi ruumi juurde saada. Eks seal leidu selliseid asju ka, mida reaalselt enam ei kanna ning mis on suureks jäänud.

8. Vähemalt 5 brändi toodet
Kuna kapitühjendus on niikuinii mõttes, siis ei tee mõnede asjade asemele ostmine suurt paha. Eriti kui neid on niikuinii vaja. Raha väga laristada pole mõtet, samas öeldakse ju, et "Ma pole nii rikas, et osta odavaid asju". Mõnes mõttes see on väga õige ning seetõttu ka selline punkt listis!

9. Stiilimuutus
Ma täpselt veel ei tea, milles see avaldub, aga eks paistab 😆

10. Ideaalkaal
Sõuan ja sõuan, aga kaldasse kunagi ei saa 😅 Kindlasti jätkan ma oma treeningutega ning püüan rohkem jälgida oma toitumist. Ehk see aasta õnnestub astuda need paar sammukest allapoole!

11. Kell 20:00 külmkapiuks lukku
See loll komme õhtuti näksida... See tuleb ära jätta!

12. Vähemalt 1 challenge-it
Challenge-id on ühed äärmiselt vahvad asjad, mis panevad pea tööle ja tegutsema võib-olla veidi teistmoodi kui ise harjunud oled. Seega, let's do it!

13. Suur kontsert
Pühajärve jaanituli, Retrobest, Weekend, Õllesummer, Hauka Laada avakontsert jnejne. Võimalusi on palju ja sel aastal ei taha ma kindlasti kõike maha magada!

14. Pidu
Vahepeal mulle tundub, et ma olen nagu penskar, kes istub pidevalt kodus ning väljas ei käi. Alati kui tuleb mingi selline pakkumine, siis tekib kohe "Aaaaaaaah, mai viitsi" reaktsioon. Kammoon, vaata passi! Noor inimene, mine käi väljas. Selleks aastaks loodan külastada vähemalt 3 pidu koos ööklubiga. Uued tantsuliigutused vajavad ju näitamist! 😀

15. Suusatamine
Kuna eelmise aasta mäe kogemus hirmu ette ei löönud, siis sooviks ka sel aastal uuesti mäel kogemusi hankida. Äkki see aasta hoopis suustamine?

16. Vähemalt 5 uut söögikohta
Oleme päris paljudes kohtades söömas käinud, kuid kindlasti on midagi veel avastamata. Kasvõi meil oma kodulinnaski!

17. Hingamine
Naljakas goal, mis?! Tegelikult nii tavalisena näiv tegevus võib siiski aeg-ajalt meelest minna. Elu on nii palju närvilisi hetki täis, et sel ajal peab suutma osata hingata. See aitab maha rahuneda ning tulemuseks on rahulikum ja analüüsivõimelisem mina. Ehk siis ei tundu elu ka enam nii sünge! 😊

18. Olla loov
See tähendab seda, et peab olema nutikas ja kaval, et kõik eelnevad raharöövlid saaksid võimalikult valutud olema rahakotile. Tuleb ise teha, ise mõelda, kasutada fantaasiat ja tutvuste abi!

19. Blogimine
Ma tean, et ma pole tükk aega siia eriti midagi kirjutanud, aga ausalt - ma väga, väga tahan seda teha. Ma ei tea, kas asi on viitsimatuses, oskamatuses või tõesti pole ma leidnud selleks aega. Aga veelkord, mulle väga meeldiks seda teha. Olen alati osanud ennast kirja teel paremini väljendada kui lihtsalt rääkides. Lisaks, nii hea on vaadata tulevikus oma mõtteid, käike ja eluolu!

Sellised plaanid siis selleks aastaks. Ma loodan, et eesolev aasta on väga tegus, energiat ja motivatsiooni täis! Palju positiivsust, heldust ja hellust, lusti, rõõmu ja edu! Kõike kõige paremat. Ka teile, armsad lugejad! 😍


HEAD UUT AASTAT!