Walking on air: Pensionituur aka Kiku ja Inxu spaas

Kuigi sel aastal ei pannud ma uueks aastaks lubadust spaades tuuritamas käia, siis sellest hoolimata jõudsin ma vähemalt ühe korra ikkagi ära käia. Siinkohal ei saa joriseda, et "Näed, ise lubasid kokku hoida ja nüüd....", sest seda teadsin juba eelmine aasta, mistõttu raha oli juba varasemalt kõrvale pandud.

Mis spaa see oli, ilmselt oskate juba pealkirjast lugeda... Värska 😁 Me juba tegelikult 3,5 aasta tagusest Saka mõisa tripist oleme planeerinud uut väljasõitu, kuid saatuse tahtel see nii läinud ei ole. Kuniks siis eelmise nädalavahetuseni. Omavahel arutasime seda asja üksipulgi, aga ega me meestele öelnudki midagi erilist. Vähehaaval nad said siis teada, et lähme spaasse. Sealt edasi said teada, et no jaanuarikuus. Natuke edasi said teada kuupäevad. Ja lõpuks oli aeg, kus pinniti välja, et mis spaasse te ikkagi siis lähete. Ma Siimule naersin ainult vastu, et ma ei saa sulle seda öelda, et sa hakkad naerma ja parastama niikuinii.. No ilmselgelt see ütles kõik ja ta purskaski naerma, et HAHAHA valusad penskarid lähete Värksasse. Pajatas veel, et nüüd ta küll kade ei ole, kui seda teab 😆 Aga Värska osutus valituks seetõttu, et me kumbki ei ole seal varasemalt ööbinud, on suhteliselt lähedal ning odav ka pealekauba.

Laupäeval kella 12 paiku hakkas Kiku Tartust tasuta bussiga Otepääle sõitma, et ma saaks ta 12:45 peale korjata. Enne pikka sõitu käisime veel Maximast läbi, et näljased saaks söögi- ja joogipoolist kaasa osta. Nii me siis alustasime planeeritult tund aega varasemat sõitu, et jõuaks enne chek-ini veel Värska rabavalt ilusas männimetsas pilte teha. Üllatuseks seal nii ilus ja lumine siiski polnud. Roomasime natukene mööda sõiduteed ja põõsaid, aga ajas asja täitsa ära! Kuradi külm oli ka veel, et pagesime kiirelt tagasi auto juurde asju võtma, lootuses, et saame pool tundi ehk varem sisse. Ja saimegi!

Eks see tuba suurt erilist midagi polnud tõesti. Lisaks veel tõsiasi, et saime kaks eraldi voodit. Kus me nüüd siis oma "seksikaid" pilte teeme, kui kaks lastevoodit laiutavad väikse toa erinevas nurgas? 😅 Naaaah, mis seal ikka. Natuke kohmitsesime veel, näksasime seda ja toda, panime hiigelsuured hommikumantlid selga, paar klõpus ja vutt-vutt hommikumantlit lohistades veekeskusesse. Rallisime täie raha eest ikka iga atraktsiooni ja saunade vahet.

Kell 17 sai lõbu otsa, sest olime näljast nõrkemas. Käisime vahetasime toas riided ära ning jooksujalu Sanatooriumi majja sööma. Eeee.. st padavai autosse 😆 Nii laisad olime, et ei suutnud paarsada meetrit astuda. Kohal olles väline vaade hoonest ei olnud just kõige kutsuvam, kuid kuna Lahe kohvikus on tehtud uuenduskuur, siis seest oli see tõeliselt stiilne. Söögivalik oli mega suur ning kõik olid mega maitsvad. Jah, just - KÕIK! Me sõime reaalselt mitu portsu ja kõik asjad said proovitud. Lisaks veel kooki ja kohvi ka. Vat sellised väiksed junnid oleme! 😜

Näljast nõrkenud õgardid

Kuna kõhud olid megalt punnis ja raske oli end lausa liigutada, siis võtsime paarkümmend minutit aega ja lebotasime veidike voodis. Või noh õigemini mina lebotasin ja Kiku tõmbas oma uinamuina laulud käima ning lõõritas ja kepsles mööda elamist. God why?!!! 😂 Õnneks see vaibus ruttu, sest lohisesime jälle spaa suunas. Võtsime veel viimast nii kuis jaksasime. Olime peaaegu väljaviskamiseni, aga siiski jõudsime enne tuppa ja näha, kuidas teisi minema materdatakse. Ise samal ajal sättisime ennast juba peoooooleeee.

Jep, võtsime 55 km lumetuisuse ja kottpimeda tee ette, et minna Võru ööklubisse Club Tartu. Ega seal mingit erilist üritust polnud, kõigest mingi retropidu. Aga samas isssssand, kui head laulud! Ausalt öeldes on nendest raadio poplauludest kopp juba nii ees. Mõnus oli üle pika aja jälle tantsuplatsi vallutada. Alguses ei saanud küll vedama, aga pärast poolteist tundi vihtumist oli raske pidama saada. Kui kohale jõudsime, siis oli klubis ainult 8 inimest koos meiega, heh.. Natuke kogusime hoogu ja mõtlesime, et yolo, annab jalgadele kuuma. Olime täitsa esimesed, kes persed maast lahti said ning tänu sellele tembeldati meid peoprintsessideks 😎 Paar minutit hiljem oli meil juba tükk tegemist, et meie kohta ei hõivataks.

#täiegasegi ja #rämedadklubihundid

Mis kõige naljakam, meie party pidi olema ülisalajane, aga no mida salajast siin väikses Eestis ikka on. Vähe sellest, et Värksa spaas oli üks Alltöövõtja tööline, siis klubis tervitas mind üks teine Alltöövõtja, siis mu enda objektijuht ning ka üks teine töökaaslane oli platsis. Normaalne ju 😅 Mehed muidugi ei teadnud seda enne koju tagasi jõudmist. Küll siis ahhetasid ja ohhetasid, et kus penskaritel oli ikka tahtmine sõita sellist maad ja veel täiesti kainena.

Kella poole 3 paiku öösel suundusime tagasi pensionaati. Alguses eksisime ära, aga suht kiirelt ringi keeramise mõte oli mõistlik ning lumetuisust kinni kaetud tee võis alata. Kuulasime omi vingeid laule ja rahulikult tiksusime voodini. Oi, kui magus uni oli. Oleks veel lõõskand, aga siis tuli juba hommikusöök peale. Seekord ikka jalutasime, sest hommikul oli selline tunne, et terve pudeli Laua Viina oleks kahe peale ära lasknud. Söögiisu ka eriti polnud ja ega tegelikult erilist valikut ka ei näinud. Natuke nokkisime, aga tulime suht ruttu ära. Sest no oli vaja ju veel täie raha eest viimast korda kered kuumaks ajada ja ennast mullitada lasta.