Thursday 19 March 2020

Kihv särama

Ma olen ammu, no ikka väga ammu tahtnud hambaid taaskord valgendada. Varasemalt olen proovinud hambavalgenudsplaastreid, mis olid hüper super tõhusad. Need sai tellitud kuskilt ebayst või jumal teab kust! Siis ma olin noor ja lollike, midagi ei kartnud. Enam ma nii uljalt selliseid asju tellima, või noh pigem katsetama ei asu. Olen äärmiselt ettevaatlik selle suhtes. Tahaks ikka, et hambad veel vähemalt 50 aastat vastu peaks! 😅 Nii ma siis olen vindunud selles osas.

Mingi aeg tagasi käisin siis uues Otepää Hambakliinikus hambaarsti juures kontrollis. Jõudsin kohale oodatust varem, mistõttu visiidini olid veel mõned minutid jäänud ja ajaviiteks otsustasin hinnakirja ette võtta. Olin täiega üllatunud, et wooow, kui palju asju siin teha saab. Üliäge nii väikese linna kohta! Aga kõige rohkem pani mind õhku ahmima sealne rida "Hambakaunistus". Mul käis nagu mingi klikk ära peas. Ma teadsin, et ma PEAN selle saama! Ma isegi mitte ei mõelnud ega kaalunud, see oli selge otsus. Väljendasin seda ka hambaarstile. Õnneks neil parasjagu kaunistusi kohe võtta polnud, pidid tellima. Nii sain ma suure tõuke vinduma jäänud osani - hambavalgendus!

Nüüd oli mul paar nädalat aega seda asja seedida ja kõiksugu infot koguda. Mingi saatuse märgina tuli Instagrami storysse KookosSära hammaste fotovalgenduse sooduskampaania reklaam ette. Ainult vaata ja imesta, kui ime asi see on - looduslik, peroksiidivaba geel, ei tekita tundlikkust, tulemus esimesel korral 4-9 tooni valgemad hambad. Panin siis õhinal omale aja kirja ja minek!



Nüüd ma siin siis olen - 5 tooni valgemad hambad ja bling-bling hamba peal. Täitsa uhke värk!

Ärge murtsege, ma tean, et see trend on ammu möödas. Ebamoodne nagu ma olen, aga mina olen igal juhul rahul! Tegelikult on kaunistusel ka oma vajalik ülesanne - see katab ära mu hamba ebatasasuse, mis külmade ilmadega hakkas praksuma. Vot tak!


Säravate naeratusteni!  😁✨😁

Sunday 15 March 2020

Postiljoni teenused Tallinnas

Minu postiljoni teekond algas tegelikult juba 20. veebruaril. Eip, ma ei vahetanud inseneri tööd postiljoni töökoha vastu, lihtsalt käisin terve Tartu läbi, et pulmakutseid laiali jagada. Minu arust on käest kätte ulatamine hoopis teise tähendusega, Sa näed inimese emotsioone ning see loob veel parema kontakti sellega, kellega tahad oma elu tähtsaimat päeva jagada. Seega, plaani tuli võtta ka Tallinnasse sõit. Kõigile sobis 22. veebruar ülihästi, nii et mõeldud-tehtud!

Kõige esimene vahepeatus oli muidugi Tartus Lõunakeskuse McDonalds. See on saanud meil kuidagi traditsiooniks. Selleks puhuks jätsime lausa hommikusöögigi vahele! Kui söök-jook käes, võis paaritunnine sõit alata. 


Kuna eelnev õhtu tilkus veel sünnipäevakülalisi, kõht sai väga täis ja ilm oli super kehv, siis see sõit oli lihtsalt niiiiiiiiii pikk. Juured võisid juba alla kasvada. Et natukenegi ärkvel püsida ja enda meelt lahutada, siis klõpsasin mõned selfid ja lõin niisama tantsu.


Lõpuks pärast sadat aastat jõudsime Tallinna. Sealne suund oli selline, et Siimu vanaema, minu sugulased ja viimasena Siimu tädi. Iga koht võttis paar tunnikest aega, sest noh kõik toppisid meile midagi ka hamba alla. Mul hakkas enda kõhust kahju! Viisakusest ei saa ju keelduda ka. Aa, muide, Siimu vanaema külastades nägime oravapoissi (või tüdrukut?), kellel põsk normaalselt kraami täis, hehe.


Kui kõik nähtud-tehtud, siis võisime rahuliku südamega koju minna... No ei! Pärast nii pikka ja väsitavat päeva, pealegi väljas marutas torm, lubasime endale ühe mõnusa õhtu Metropol Spa hotellis. Tegemist Rotermanni kvartalis oleva hotelliga, seega polnud kahtlustki, et väga viks ja viisakas koht. Ainus häiriv asi oli see, et meid võttis administratsioonis vastu teisest rahvusest töötaja, kellega pidi inglise keeles rääkima. Eeem, me oleme Eestis, miks kurat ma ei saa oma emakeeles rääkida? Sealses hotellis oli veel teisest rahvusest ja nahatoonis inimesi, mis minu arust väga lahe, et selliseid võimalusi neile pakutakse. Aga nagu jah.. Tuba oli viisakas, nagu ennist juba ka ütlesin. Ei midagi vapustavad, kuid ainsana võiks välja tuua selle, et meil oli toas oma isiklik kohvimasin.




Põhimõtteliselt kohe, kui toauks avanes, tõmbasime ujukad selga ja padavai spaasse. Spaa osa oli tilluke, samas oli kõik vajalik olemas - 4 mullivanni, 1 suur bassein erinevate massaažikohtadega, aurusaun, soola-aurusaun, soome saun, aroomisaun ja otseloomulikult ka baar. Praegu oli kuidagi eriti lõõgastav seal olla. Nii palju sagimist iga päev, et hea oli korraks aeg maha võtta. Muidugi soosis õnnetunnet veelgi ümbruse vaade ja tormine ilm.




Spaa pandi kinni kell 22, kuid meie päris lõpuni ei oodanud. Olime juba kõvasti ligunenud ning väsimus ja nälg tükkisid kangesti peale. Toas käisime kippelt pesus ja hakkasime otsima, kust midagi hamba alla saab. Meil oli räige isu krevettide ja tartari järgi, seega hakkasime söögikohti selle järgi sortima. Alguses lootsime, et saame hotellist endast midagi enda maitse järgi, kuid kahjuks olid need kohad nii fääänsid, et valikus oli pmts ainult 4 meie isudele vastu käivat rooga. Lõpuks leidsin ideaalse koha - Chicago 1933! Tavai, kiired klõpsud idekate suurte peeglite ees ja minek.


Chicago 1933 oli täpselt meie hotelli vastas ka. Millised super kokkusattumused! Kahjuks igale tõusule tuleb mõõn. Pubi oli nii puupüsti täis, sest ansambel Swingers oli varsti tuure üles võtmas. Aaahh, süda murdus! Hakkasime siis ümbruskonnas jalutama ja mõtlesin kõik variandid läbi, et mida ja kust siis võtta võiks. Lõpuks tuli meelde, et Viru Keskuse juures on St. Patrick's, millega olen rahule jäänud alati. Seega, suund ümber nurga sinna.


Kõhud olid selle pika mõttepausi peale juba niiiii tühjad, et kogu menüü tundus täiega isuäratav. Mina siiski oma krevettide mõttest ei loobunud ja tellisin Caesari, Siim tellis mingi liha prae. Joogiks otsustasime võtta kokteilid - mina vaarika mojito ja Siim mingi greibi gin kokteili. Kujutate pilti, see kõik läks kokku maksma alla 30 euri! Nagu Tallinna keslinnas. Me olime lihtsalt niiiiiiiiiiii hämmingus. Lõuna-Eestist saad ühe prae selle raha eest. 😅


Tuju hea, hakkasime hotelli poole tagasi jalutama. Ajastasime täpselt nii, et jõuame veel ühe filmi ära vaadata. No ja mis filmivaatamine see ilma snäkita on?! Hüppasime kiirelt veel Postimaja Rimist läbi, hoolimata sellest, et vatsad nutsid juba väljavenimisest.


Seekord otsustasime, et hommikust sööma me ei lähe. Nautisime lihtsalt toas oma kohvi, päevavalges Tallinna linna ning voodi pehmust ja linade puhtust. Ma lihtsalt jumaldan hotellides magamist! Uni on kohe palju, palju magusam. Keegi võiks koju samad asjad tuua, palun!



Lõpuks jõudsime ikkagi mõtteni, et võtame spaast ka viimast. Käisime ligunesime kuskil tunnikese, saime kered kuumaks ja lõõgastatuks, et mitmetunnise tagasisõidu vastu peaks. Well done!

Saturday 14 March 2020

26 - elu nagu uus!


Noniii, ongi see aasta aega oodatud päev jälle läbi!

Ürituste korraldamine ei ole kunagi kerge, samas soov oma inimesi näha oli suur. Elud on kõigil alati nii kiired, et sünnipäevad ongi põhiliselt need ainsad ajad, kus kokku saadakse. Seega, mis siin enam mõelda, tuli tegutseda! Päris kaua seedisime seda, et kus me peo püsti paneme. Küll oli Pühajärve bowling mõttes, siis Pühajärve baar, lõpuks jõudsime ikka selleni, et ajame kodus asjad ära. Tegin siis ruttu Facebooki eventi, et inimesed teaksid valmistuda. Kui see sai tehtud, vot siis jõudis reaalsus kohale ja sain aru, kui kitsaks võib kodus minna. Kutsutud oli üle 20 inimese! Aga olge mureta, elu teeb oma tööd ning kahjuks paljud ei saanud tulla ning kokku jäi inimesi 14. Suur arv ikka ja närv oli pikalt sees, et kuidas küll kõik ära mahume. Kuid tõepoolest kehtib see vanasõna "Häid lambaid mahub lauta palju!".

Kuna olen selline perfektsionist, tähenärija jnejne, siis mõtlesin pikalt toa kujunduse ja pisikeste detailide peale. Alguses tahtsin korraldada roosat pidu, kuid lõpuks tabasin ennast Kraba kodulehelt leopardimustriliste nõude pealt. Pole kahtlustki, mis suunas ma edasi astusin! Käisin shoppasin Krabast leopardimustrilised musta-kuldsega taldrikud ja topsid, kuldsed joogikõrred ja kuldsed noad-kahvlid. Õnneks kodus leidus mul musta-kuldsega HAPPY BIRTHDAY silt ka, mis sobitus ideaalselt muuga. Tahtsin tegelikult nr 2 ja nr 6 kuldseid õhupalle ka, kuid kahjuks need jäid seekord saamata. Kui sellised pisiasjad olemas, siis võis toa mööbeldamine alata.


Kuigi kappidest leidsin veel sobivad laudlinad, siis lõpptulemus läks ikka lappesse. Leidsin pööningukorruselt suured-suured lillad pehmed padjad istumise alla, mis mu inimeste mahutamise mure ära lahendas, ja sahtlist kirjud õhupallid, mis lihtsalt lapselikku meelolu juurde andsid. No yolo!



Söökide ettevalmistustega alustasime juba reede õhtul - kartulid ja munad keeta, salatimaterjal tükeldada, küpsisetort laagerduma. Küpsisetort oli puhtalt Siimu õlul (okei, kaunistuse tegin mina), sest see on tema firmaroog. Aga nagu me kõik teame, siis mehed ei oska poes käia nii, et kõik asjad oleks ühe korraga olemas. Siim võttis liiga vähe küpsiseid, mistõttu jäi tordi valmistamine ikkagi järgmise päeva hommikusse. Seega, laupäev hakkas väga vara. Siim oli juba kell 8 poe ukse taga. Enne seda vaatasime veel viimast korda kõik üle, et enam ei eksiks. Jamh, nii palju siis sellest, käisin ikka veel ise ka pärast poes ja esimesed külalised pidid lisaks veel paar asja juurde tooma. Lol.


Terve aeg kuni kella 18-ni läks lihtsalt nii ruttu, et istuda päeva jooksul väga ei saanudki. Seetõttu oli rõõm suur, kui külalised said kohale ja sain ka ise pepsi maha. Otseselt mingeid ettevalmistusi tegevusteks ma ei teinud, pole eriti selline meelelahutuslikult juhtiv figuur. Sellegipoolest saime ka mõned mängud mängitud. Üks esimesi mänge oli pliiatsite abil oaterade kaussidesse tõstmine. See pakkus mõnusalt hasarti. Mõnel vahepeal närv katkes ja lahmis labakäega neid omale ette, haha. Okei, tegelikult oli lõppkokkuvõttes kõik aus ning mängu võitis Kiku vist? Issand, ei mäletagi täpselt enam. Teise mänguna mängisime pliiatsi istumist pudelisse. Eks inimesed olid juba joogisemad ja see mäng läks veel lõbusamalt kui esimene. Kõige viimasemaks, südaööks, jätsime sellise mängu nagu tantsupidu. See on selline Kiku loodud mäng, et erineva muusika saatel tuleb teha erinevaid liigutusi. Nt põranda pühkimine, akende pesemine, vibu laskmine jnejne. Üliäge, mis läheb kõigile täiega peale!

Muidugi ei puudunud fotosessioon. Sellist massi oli ikka päris raske üheaegselt ja kiirelt kokku saada, et üks normaalnegi foto tehtud õnnestuks! 😅



Muidugi ei puudunud jobutused ja niisama tilulilud. Have fun with that!






Pidu kestis hommikul kella 4-ni, mõnel lausa kella 8:30-ni. Eks pühapäev oligi loodud hukule!

Aga nii lahe oli näha-kuulda, kuidas alguses olid kõik suhteliselt viisaka hääletooniga ja lõpuks oli kuulda sellist lärmakat suminat ja jutuvadinat! Nii tore, et kõik said omavahel läbi. Seltskond on kirju ja kunagi ei tea, kuidas keegi kedagi seedib. See on alati üks suur hirm suurte seltskondadega ürituste juures. Õnneks läks kõik hästi, vähemalt minu arust, loodan, et külaliste jaoks samuti!

Muidugi jätkus sünnat ka esmaspäevaks. Tegelikult õige päev ongi mul 17. veebruar. Tööl kostitati lillede ja kinkidega. Muidugi kõige võimsam oli selle juures Siimult kulleriga tööle saadetud suur lillekimp, mis nõudis ikka igas asendis pilti! 😆




Kinkidest nii palju, et sain päris palju wishlistis olevaid asju - Guccy Guilty parfüüm, ripsmetutid, It's Skin näokreem, Lancome huuleläige, Lumene aluskreem, Lumene jumestuskreem ja Max Factor huulekoorija. Lisaks veel Erborian näopesuvaht, näomask, Äsk18+ Girls Night mängukaardid, ühekordne fotoaparaat, raamat, Tommy Hilfiger polokleit ja Garmin nutikäekell.





Kinkide hulgast ei puudunud ka raha, seega mõtlen veel hoolikalt, mida endale selle raha eest soetan!

Selline sai siis minu päev või õigemini päevad. Olen hästi, hästi tänulik kõikidele asjaosalistele. Kniks ja aitäh! 💝