Minu postiljoni teekond algas tegelikult juba 20. veebruaril. Eip, ma ei vahetanud inseneri tööd postiljoni töökoha vastu, lihtsalt käisin terve Tartu läbi, et pulmakutseid laiali jagada. Minu arust on käest kätte ulatamine hoopis teise tähendusega, Sa näed inimese emotsioone ning see loob veel parema kontakti sellega, kellega tahad oma elu tähtsaimat päeva jagada. Seega, plaani tuli võtta ka Tallinnasse sõit. Kõigile sobis 22. veebruar ülihästi, nii et mõeldud-tehtud!
Kõige esimene vahepeatus oli muidugi Tartus Lõunakeskuse McDonalds. See on saanud meil kuidagi traditsiooniks. Selleks puhuks jätsime lausa hommikusöögigi vahele! Kui söök-jook käes, võis paaritunnine sõit alata.
Kuna eelnev õhtu tilkus veel sünnipäevakülalisi, kõht sai väga täis ja ilm oli super kehv, siis see sõit oli lihtsalt niiiiiiiiii pikk. Juured võisid juba alla kasvada. Et natukenegi ärkvel püsida ja enda meelt lahutada, siis klõpsasin mõned selfid ja lõin niisama tantsu.
Lõpuks pärast sadat aastat jõudsime Tallinna. Sealne suund oli selline, et Siimu vanaema, minu sugulased ja viimasena Siimu tädi. Iga koht võttis paar tunnikest aega, sest noh kõik toppisid meile midagi ka hamba alla. Mul hakkas enda kõhust kahju! Viisakusest ei saa ju keelduda ka. Aa, muide, Siimu vanaema külastades nägime oravapoissi (või tüdrukut?), kellel põsk normaalselt kraami täis, hehe.
Kui kõik nähtud-tehtud, siis võisime rahuliku südamega koju minna... No ei! Pärast nii pikka ja väsitavat päeva, pealegi väljas marutas torm, lubasime endale ühe mõnusa õhtu Metropol Spa hotellis. Tegemist Rotermanni kvartalis oleva hotelliga, seega polnud kahtlustki, et väga viks ja viisakas koht. Ainus häiriv asi oli see, et meid võttis administratsioonis vastu teisest rahvusest töötaja, kellega pidi inglise keeles rääkima. Eeem, me oleme Eestis, miks kurat ma ei saa oma emakeeles rääkida? Sealses hotellis oli veel teisest rahvusest ja nahatoonis inimesi, mis minu arust väga lahe, et selliseid võimalusi neile pakutakse. Aga nagu jah.. Tuba oli viisakas, nagu ennist juba ka ütlesin. Ei midagi vapustavad, kuid ainsana võiks välja tuua selle, et meil oli toas oma isiklik kohvimasin.
Põhimõtteliselt kohe, kui toauks avanes, tõmbasime ujukad selga ja padavai spaasse. Spaa osa oli tilluke, samas oli kõik vajalik olemas - 4 mullivanni, 1 suur bassein erinevate massaažikohtadega, aurusaun, soola-aurusaun, soome saun, aroomisaun ja otseloomulikult ka baar. Praegu oli kuidagi eriti lõõgastav seal olla. Nii palju sagimist iga päev, et hea oli korraks aeg maha võtta. Muidugi soosis õnnetunnet veelgi ümbruse vaade ja tormine ilm.
Spaa pandi kinni kell 22, kuid meie päris lõpuni ei oodanud. Olime juba kõvasti ligunenud ning väsimus ja nälg tükkisid kangesti peale. Toas käisime kippelt pesus ja hakkasime otsima, kust midagi hamba alla saab. Meil oli räige isu krevettide ja tartari järgi, seega hakkasime söögikohti selle järgi sortima. Alguses lootsime, et saame hotellist endast midagi enda maitse järgi, kuid kahjuks olid need kohad nii fääänsid, et valikus oli pmts ainult 4 meie isudele vastu käivat rooga. Lõpuks leidsin ideaalse koha - Chicago 1933! Tavai, kiired klõpsud idekate suurte peeglite ees ja minek.
Chicago 1933 oli täpselt meie hotelli vastas ka. Millised super kokkusattumused! Kahjuks igale tõusule tuleb mõõn. Pubi oli nii puupüsti täis, sest ansambel Swingers oli varsti tuure üles võtmas. Aaahh, süda murdus! Hakkasime siis ümbruskonnas jalutama ja mõtlesin kõik variandid läbi, et mida ja kust siis võtta võiks. Lõpuks tuli meelde, et Viru Keskuse juures on St. Patrick's, millega olen rahule jäänud alati. Seega, suund ümber nurga sinna.
Kõhud olid selle pika mõttepausi peale juba niiiii tühjad, et kogu menüü tundus täiega isuäratav. Mina siiski oma krevettide mõttest ei loobunud ja tellisin Caesari, Siim tellis mingi liha prae. Joogiks otsustasime võtta kokteilid - mina vaarika mojito ja Siim mingi greibi gin kokteili. Kujutate pilti, see kõik läks kokku maksma alla 30 euri! Nagu Tallinna keslinnas. Me olime lihtsalt niiiiiiiiiiii hämmingus. Lõuna-Eestist saad ühe prae selle raha eest. 😅
Tuju hea, hakkasime hotelli poole tagasi jalutama. Ajastasime täpselt nii, et jõuame veel ühe filmi ära vaadata. No ja mis filmivaatamine see ilma snäkita on?! Hüppasime kiirelt veel Postimaja Rimist läbi, hoolimata sellest, et vatsad nutsid juba väljavenimisest.
Seekord otsustasime, et hommikust sööma me ei lähe. Nautisime lihtsalt toas oma kohvi, päevavalges Tallinna linna ning voodi pehmust ja linade puhtust. Ma lihtsalt jumaldan hotellides magamist! Uni on kohe palju, palju magusam. Keegi võiks koju samad asjad tuua, palun!
Lõpuks jõudsime ikkagi mõtteni, et võtame spaast ka viimast. Käisime ligunesime kuskil tunnikese, saime kered kuumaks ja lõõgastatuks, et mitmetunnise tagasisõidu vastu peaks. Well done!
No comments:
Post a Comment