Head uut aastat - 2020!

Imeilusat, särtsakat, säravat, rõõmu- ja õnneküllast uut aastat! ✨

Oleme iga aastavahetus teinud midagi uut, külastanud mõnda uut kohta või linna. Nii olid mõtted ka sel korral suured, kuid miskipärast elu ei soosinud seda. Esiteks, kõik linnad hakkasid järjest saluudist lahti ütlema, ning teiseks, ma olin ikka veel veidi tõbine ja ei tahtnud väga oma Rudolfi nina välja pista. Nii genereerisime omale kodus mõnusa olemise. Ega me seetõttu dressides aega veetnud, sättisime nagu ikka kombeks, ilusti riidesse ja parfüümi-meiki-särki-värki. Edasi tegime kuskil 17 ajal pearoaks lasanjet ning õhtuks Siimu firmasnäkke aka tsilli-krevette, juustu-küüslaugu korvikesi, singirulle, Caesari salatit jnejne. Peab ikka kindel olema, et uude aastasse täiskõhuga minna saaks. Muidu äkki järgmine aasta nälg majas!

Kui toimetused toimetatud, siis vaatasime telksi, ajasime juttu, genereerisime uusi ideid. Muidugi ei puudunud selfietamised. 

Lisaks, meil oli kõige lahedam üllatus, mida kellelgi teisel kindlasti ei olnud - Jups tuli köögist hiir hambus! 😱😂 Oi, kui uhke ta selle üle oli! Ei osanud kuhugi liikudagi sellega. Lõpuks läks meie tuppa ja hakkas mängima sellega. Teine oli täitsa elus ja värises niiiiii hullult. Siimul hakkas kahju ning viis hiirekese ära välja.

Kui viimati kella vaatasin, näitas see 18:00. Kui järgmine kord kella vaatasin, oli kell 23:46. OMG! Aeg läks nii kuradima kiiresti. Pidime lõpuks täiega jooksma, et õigel ajal mäe otsa saada. Jõudsime täpselt 10 sekundit varem tippu! Vahetasime õigel ajal musisi ja kallistusi, häid soove ning hakkasime esialgu ümbruskonna ilutulestikku kaema. Kuigi Otepää linn loobus ka sel aastal inimesi lõbustamast, oli üks saluut ikka mega võimas. No ikka 5 minutit oli vähemalt jutti! Lõpuks panime ka enda patarei põlema.

Terve päev oli ilm hästi kehva, isegi enne südaööd. Aga just südaöö hetkeks otsustas ilmataat, et annab fantastiliselt selge taeva. Nii tore! Tuul oli ikka, aga mis siis. Oligi mõnusam sooja tuppa tagasi joosta! Nüüd oli aeg õnne valama hakata. Siimul ikka igalt poolt rõhub sellele, et aasta eesmärk on kodu, nii ka tina tuli varjult lugedes võtmekujuline. Minu oma tuli nagu mingi pika sabaga ingel vms, ei osanudki sellele tähendust anda.

Vasak minu, parem Siimu. Jep, Siimu oma näeb välja nagu hõkhõm! 😂

Lõpuks vaatasime veel natukene telksi ja kuskil 1-2 ajal läksime ära magama. Oi, kui hea valik see kodus olemine oli! Nagu mu üks peohullust vana klassiõdegi oma Instas seekord mainis, siis pole veel nii chilli aastavahetust olnud. Kus saad lihtsalt olla, ilma tormamata. Ja järgmine päev - tõuse ja sära! Magasime mõnusalt välja, ärkasime, kohvitasime ja hops-hops matkale. New year, new me! 😀 Kõik need pühadeaegsed kilod tuleb ju kuidagi alla saada. Läksime võtsime sõpsid ka kampa ning Elva Viti järve matka- ja Vitipalu seiklusterajale punuma. Kusjuures neid matkalisi oli ikka oodatust rohkem. Kõik hakkasid usinalt oma uusaastalubadusi täitma! 😃

Seal oli ka vaatetorn. Üsna roheline ja mädanenud juba, aga kannatas veel.

Üli mõnna oli üle pika aja jälle värske õhu käes olla ja ennast liigutada. Matkarada oli ka huvitav ning kindlasti tahaksime sinna veel tagasigi minna. Jõudsime üsna hilja ja hakkas juba vaikselt hämarduma, et ei jõudnud kõike läbi uudistada. Kõige rohkem hämmastas mind see seiklusterada. Nagu miks kuradi pärast oleme me raisanud raha seiklusparkide peale, kui Elvas on olemas metsasisene looduskaunis rada?! Ja no need jõevaated. Super!

Koju tagasi sõites kasutasime täiesti tundmatuid külavaheteid. Ka see oli vaatamisväärsus omaette! Nii puhtad maalapid, nii palju vanaaegseid talumaju ja -õuesid. See oli täiesti uskumatu vaatepilt. Lisaks, iga mingi 5 meetri tagant olid jahipukid püsti. Arutasime autos, et kas üldse oleme neid näinud enam... Mõtlesime, et see on minevik. Aga eksisime. 

Sai seekord siis selline mälestustepagas sellest korrast kaasa võtta! 😊